No mis seal siis ikka. Teil on täielik luba mind loodriks ja hädavareseks sõimata, sest olen end mõttes nende nimedega tituleerinud juba üsna pikka aega. Ja mitte ilma põhjuseta, sest olles üpriski ennast täis ja end imetlev inimene, ma end niisama ebameeldivate hüüdnimedega ei määri. Nüüd aga on selleks täielikult põhjust, lausa vajadust, sest olen viimaste kuudega end nii käest lasnud kui see üldse siin ilmas võimalik on. Viisin looderdamise täielikult uuele tasemele, niiet võin enda üle vähemalt selles osas uhkust tunda.

Eks mul ole oma vanale kamraadile nimega number kaheksa nii mõndagi vastikut öelda, kuigi olen talle terve suve meelalt naeratanud ja teinud näo, nagu ta meeldiks mulle. Ei, kaheksa, kõik on petukaup. Võid nüüd pettununa ja kurvana nurka seisma minna ja minu pihta kõiksugu toredaid sõnu loopida - ma olen selle ära teeninud. Seitset nähti minu lähedal viimati vist aprillikuus, aga see selleks. Kui ma hakkan vanu asju järama, tekib suhu halb maitse ja ma kustutan kõik kirjutatu ära, niiet katsun mitte heietama hakata.

Elus on pööratud täielikult uus lehekülg. Olen hakkama saanud nii suurte kui ka väikeste tegudega, nii heade kui halbadega. Osade üle olen uhke, teiste tõttu tahaks end kusagil sügaval soos mülkasse heita ja soovida, et mind võimalikult kiiresti unustataks. Olen kohtunud uute ja põnevate inimestega, suhelnud ammuunustatud tuttavatega ning avastanud neis, kes mind pea igapäevaselt on ümbritsenud, selliseid jooni, mille olemasolust ma teadlikki polnud. On uskumatu, milline võib olla inimese süda. Sellesse võib mahtuda nii palju head, et see käib mulle üle mõistuse. Nii palju mõistmist, nii palju andeksandmist. Ma ei tea, millega ma selle kõik ära olen teeninud, kuid edaspidi kavatsen sellest kõigest hoolida, mitte nagu tank kõigist ja kõigest pohhuisti kombel üle sõita. On täiesti müstiline, kuidas vahel ühendus südame ja aju vahel täielikult kaob - jooksed ringi nagu peata kana, ei mõtle absoluutselt teiste inimeste tunnete ega tagajärgede peale ja rammid läbi kõige, mis tee peale ette jääb, et lihtsalt oma tahtmist saada. Ma ei teagi, kas asi on melodraamas, mis suvega kaasnema kipub, või tundsin ma end lihtsalt nagu puuri lukustatud metsaline, kes vabadusse lastuna hakkab kõike enda ümber hävitama. Suutsin pea kõik sillad põlema pista, õnneks tuli vihm, mis põlengu kustutas. Nüüd tuleb söestunud sildu hakata uuesti üles ehitama ja seda ma endale antud ajaga teha kavatsengi.

Mäletan, et ühes postituses heietasin teemal Eesti Parim Pagar. Rääkisin kõnealusest saatest sellel suunal, et vajaksin ema arvates ilmselt psühholoogilist abi, kui peaksin end mingil moel pagaritelki sokutama ja arusaamatul põhjusel kohtunikele oma küpsetisi esitama. Igatahes, hullupaberid võib nüüd üles otsida, sest ma tõesti registreerisingi end saatesse, käisin castingul ja olengi praegu ametlikult Eesti Parima Pagari saate üks osalejatest. Ühesõnaga, rikkusin oma ema suve täielikult ära. Kodus käies küpsetasin nagu segane - ma ei taha teada, millised on möödunud kuude elektriarved. Ilmselt suured. Ise ma osalemise pärast peaaegu ei närveerinudki, kuid esivanemad sellesse nii leebelt ei suhtunud. Ema kuldsed sõnad: "Ma ei läheks tappes ka sellisesse kohta!" Mind keegi ähvardama ei pidanud, aga ikka läksin. Tuleb vist oma psüühika korrasoleku peale tõsiselt mõelda.

Elu viskas vahepeal teele ette selliseid kive ja kände, et komistamisi ja kukkumist oli rohkem, kui kahe jalaga maa peal seismist. Nüüd vaatan lootusrikkalt tulevikku ja püüan möödunust õppida. Suvi on praeguseni olnud kergelt öeldes pöörane - katsun ülejäänu võtta veidi vabamalt, kuid kas see on üldse võimalik, kui ees terendab korteriost? Eile, kui taas oma saja asjaga Tallinnas koha sisse võtsin, lõime lahti internetis pesitsevad kinnisvaraportaalid ja hakkasime uut elamist otsima. Leidsime ka ning nüüd tuleb vaid veidi paberimajandusega oodata, siis kohapeal ka ära käia ja loodame, et peagi võib meid juba ehituspoes riiulite vahel sebimas näha. 

Ehituspoega seoses, olen Bauhausis töötanud juba veidi üle poole aasta! Kuhu see aeg küll kadunud on? Siiani pole olnud ühtainustki päeva, kus olen pidanud tööle suunduma vastumeelselt. Loomulikult meeldib mulle igal pool mujal rohkem oma vaba aega veeta, aga inimesed teevad seal töötamise väga meeldivaks ja pingevabaks. Mõned päevad tagasi tegin aga kõrvalpõike maailma, kus eksisteerib õppimine ja kool. Oleksin tahtnud selle peale lähimasse põõsasse oksendama minna. Uue semestri tunniplaan lööb ikka korralikult põhja alt (ja kupli pealt) ära. Analüütiline keemia, orgaaniline keemia, rakendusstatistika, geenitehnoloogia ja füüsika on need, kellega pean esimesest septembrist vapralt silmitsi seisma. Tegelikult arvan, et sisetunne käsiks pigem karjudes TTÜ hooned kaugele selja taha jätta. Ma ei saa enam ise ka aru, mida kuradit ma õigupoolest õpin või kes minust saama peaks. Neid aineid vaadates ei loe kohe kuidagi välja, et tulevikus peaks minust saama inimene, kellel on selja taga kolm aastat õpet erialal "toidutehnika ja tootearendus". Mis toidust me räägime? Lähim asi toidule on sellest loetelust NaCl, mida me keemia laborites aeg-ajalt kasutame. Müstika. Igal juhul pole ma enam kuigi kindel, kas minu teekond Bauhausi kassapidajana jätkub või mitte. Kui ma tahan mingitki sotsiaalset elu elada ja soovida, et eraelus ka kõik paremuse poole läheks, pole need nädalavahetused kassas istumist suhete lagunemist väärt. Muidugi võiks öelda, et kes teeb, see jõuab, kuid möödunud kevad oli piisavalt kreisi ja tundeid tappev, et aru saada, et nii enam edasi ei saa. Vaadates seda kõhedusttekitavat tunniplaani ei arva ma, et sügis tuleks sellisel juhul parem. Peab asjad hoolikalt läbi mõtlema.

Kui eile õhtul võis mind ja Siimu leida Rocca al Mare lähistelt McDonaldsist burgereid järamas, oleme tänasest hommikust MÕLEMAD Fitlapi püüdlikud järgijad. Loomulikult oli ta sunnitud juba varemgi siinse kava retseptide järgi valmistatud roogi sööma, kuid nüüd tahab ta seda isegi teha. Ärkasin varajastel hommikutundidel, et saaksime hüpata läbi kaalu pealt ja võtta vajalikud mõõdud. Meie eesmärgiks on saada jõuludeks kokku lahti kahekümnest ülekilost. Tundub üsna reaalne eesmärk, ei midagi kontimurdvat. Treeningutega esialgu hulluks ei lähe, käime kõndimas või rattaga sõitmas ja katsume end veidi paremasse vormi saada, enne kui mõne jõusaali või rühmatreeninguga rinda pistma läheme. Igal juhul on meeleolu ülev ja sihid paigas.

Edaspidi püüame ka rohkem aega koos veeta. Suvi on möödunud sellises laines, mis ühelegi suhtele kasu ei too - Tallinnas käisin mina peamiselt nädalavahetustel tööl, ülejäänud aja olin maal, tema jällegi oli nädalavahetustel vaba ja nädala sees tööl, seega võite isegi arvata, mis sellest ühisest ajaveetmisest välja tuli. Nüüd plaaningi kokku keerata 2 kooki - ühe tänaseks, teise homseks, et oleks miskit külakostiks kaasa viia. Üks pagarisaates osaleja ei saa end ometi sellega alandada, et viib kaasa mõne poekoogi.

Sain oma pead veidi kergemaks, sest nende kuudega oli siia ikka korralikult pahna kogunenud. Püüdsin teid hullemast säästa. Katsun edaspidi blogimisega järjepidevam olla. 

Seniks kõike head ja püsige rajal. 

Teie Triin