Eesti on imeline paik elamiseks. Ma ei hakka rääkima sellest ajuvabadusest, mida meie "helgemad pead" praegu korraldamas on ja kuhu kogu olme vaikselt tüürimas on, vaid sellest, mis meid inimkäest eemal ümbritseb. Meie loodus, meie väikesed eraldatud kohad. Ka meie linnad on ilusad, kuid looduse vastu ei saa ükski linnaruum.

Mõned postitused tagasi rääkisin oma trenniga seotud eesmärkidest. Mu eesmärkide listist leiab aga nii mõndagi muud. Üheks kategooriaks on matkamine.

Ma pole siiani eriline matkasell olnud. Oleme perega käinud paljudes rabades ja ka mõnedel matkaradadel luusimas, aga päris matkal kui sellisel pole ma kunagi käinud. Ma pole metsas ööbinud. Ma tahan seda muuta.

Nägin hiljuti filmi "Wild". See on tõsielul põhinev lugu noorest naisest, kes leinaga toime tulekuks keerab oma elu täiesti pea peale ja tüürib iga päevaga aina enam põhja suunas. Ta otsustab ette võtta rännaku mööda Pacific Crest Traili - pikamaarada, mis kulgeb läbi kolme Ameerika osariigi ja hõlmab endas mitmesugust loodust ja kliimat alates kõrbest lõpetades laiuvate metsadega. Ta soovib end uuesti leida ja teha rahu oma ema enneaegse surmaga ja kõnnib selleks 1000 miili. See film tekitas minus teatava igatsuse kogeda ja näha, olla loodusega üks, pista rinda enda suurima vaenlasega - iseendaga. Miks ma nii ütlen, ise oma suurim vaenlane? Aga mõelgem nüüd - kes meile enim kaikaid kodaratesse loobib? Kes meid enim alla tirib ja meid meie rännakutel takistab? Ikka meie ise.

Enne, kui ma neid utoopilisi radu vallutama lähen, tahan kõigepealt harjutada meie oma pisikeses Eestis, kus on matkaradu nagu raba ja mida kõiki ma kord läbida tahan. Seega on mu listis punkt: läbida kõik Eesti matkarajad.

Olin kuulnud, et Eestis on selline asi nagu RMK matkatee. Mida ma ei teadnud, on see, et sellel on erinevad harud, lausa 4 ja pikim on neist üle 800km pikk! Matkatee hõlmab ka palju pisemaid radu. Igal juhul tahan ma kord kõik need harud läbi matkata.

Matkaradadel jätkates polnud mul aimugi, et üks Euroopa pikamaaradu on otsapidi Eestis. Ranniku matkarada oma täies pikkuses kulgeb mööda Balti riikide rannikut, alates Narva-Jõesuust ja lõpetades Leedus Nida külas, kuigi mõned andmed ütlevad, et Eestis on algus-või lõpp-punktiks siiski Tallinn. Ka see on mul kord plaanis ette võtta.

Kõvasti suuremad ja ka kindlasti ohtlikumad ettevõtmised on endas eelnevalt nimetatud Ranniku rada hõlmav E9 pikamaarada, mis algab Narva-Jõesuust ja lõpeb Portugalis, ning Ameerikast leitavad rajad, mis koos moodustavad "Triple Crown of Hiking"-u, üheks neist see sama PCT, mida läbis ka filmi "Wild" kangelanna. Need neli rada on väga suurt ettevalmistust ja tahet nõudvad, kuid kui ma piisavalt pingutan, jõuan ma kord ka sinna. Oma eesmärkides olen nad märkinud enne 60 eluaasta alla. 34 aastat peaks olema piisav aeg, et ka sellised hullumeelsused ära teha.

Lisaks matkadele on olemas ka palverännakud. Ma pole usklik, aga mind on alati erinevad usulahud huvitanud. Palverännakuid ei tee mitte ainult usklikud, vaid ka need, kes lihtsalt oma elus midagi otsivad või soovivad seda teha. Eestis kulgeb üks põhilisi palverännakuradu Pirita kloostrist Vastseliina linnusesse. Just viimast külastades avastasin, et selline rada eksisteerib. Palverännakuid tehakse igal aastal ka gruppides, kuid mina ilmselt tahaksin seda teed läbida üksi.

Kust ma üldse palverännakute kohta esimest korda lugesin? Stig Rästa raamatust "Minu Kennedy". Kas teie teadsite, et see armastatud muusik on läbi teinud Camino de Santiago? Selle kohta lugedes tekkis minus kihk see tee kunagi läbida.

Ja lõpetuseks üks kena kanuumatk mööda Eestimaa jõgesid. Pärast neid tuhandeid kilomeetreid hõlmavaid radu tundub see ikka väga lihtne eesmärk.

Enamus nendest eesmärkidest on väga paljude aastate peale ära jagatud ja kui teised miljonid inimesed on sellega hakkama saanud, miks siis mina ei peaks saama?

Tuleval aastal tahan igatahes Eesti radadest alustada ja end esialgu matkaradadega harjutada ja metsas ka esimese öö veeta. Mul on selle kõige kohta palju-palju õppida ja mis oleks veel parem aeg kui praegu?

Kuidas mul aga kava jälgimine läheb? Suhteliselt hästi. On ette tulnud kavaväliseid ampse, aga jällegi, ma ei põe nende pärast. Kui ma aastaid tagasi andunult kava jälgisin ja gramme taga ajasin, ajasin end lõpuks kõigi nende grammidega nii stressi, et jätsin Fitlapi sinnapaika. Nüüd võtan asja veidi lõdvemalt. Tänahommikune kaal oli 116,3kg. Samas on nädala keskmiste trend selline: 120.6 ->118,7 -> 118,6 -> 117,4 -> 116,4. Langus on selgelt näha. Lisaks kohtusin täna uuesti mõõdulindiga. Võtsin oma eelmised mõõdud 10.10.22, seega peaaegu kuu tagasi. Tänase seisuga on mu kehalt kadunud 8 üleliigset sentimeetrit. Super!

Täna tahtsin ka kehaanalüüsile aega panna. Mu treeningeesmärkide ühe sammuna on välja toodud kehaanalüüs iga 6 kuu järel. Esiti tahtsin aega panna Myfitnessisse, aga et mu leping on praegu pausil, ei saanud ma aega broneerida. Siis aga avastasin, et kehaanalüüsi saab teha ka Apotheka apteekides. Ja järgmine tõik pani kulmu kergitama. Myfitnessis on kehaanalüüs hinnaga 15€, apteegis kliendile 2€. Loomulikult panin ma aja apteeki. Seal võib-olla ei saa teada kõiki detaile, mis sisaldub Myfiti omas, aga ma arvan, et põhilised asjad saab teada.

Seega, siht on endiselt silme ees ja rühin aga edasi.