Ma olen endiselt siin!

Vahepeal tuli postitusi nagu kuulipildujast, aga isegi minusugusel klaviatuurinäperdajal saavad ühel hetkel sõnad otsa ja tuleb vahepeal vakka olla ja uut inspiratsiooni ammutada. Tegelikult on viimane nädal olnud üpris kaootiline ja polegi sellist kirjutamismomenti väga leidnud. Mis siis vahepeal toimunud on?

Käisime kogu perega nädalavahetusel vanavanematel külas. Maal on mõnus - suurem poiss saab õues vabalt ringi rüüstida ja väiksema saab vankrisse magama jätta. Linnas saame viimasel ajal seda varianti kahetsusväärselt vähe kasutada. Igatahes hõlmas see maalkäik ka mitte nii kavas söömist ja tulemus vaatas esmaspäeval ka kaalult vastu (116,9), aga et eelmise nädala keskmine oli üle-eelmise nädala omast siiski kopka võrra väiksem, ei leia ma põhjust nurisemiseks. Pealegi olin ma arvestanud, et see nädalavahetus läheb toitumise osas veits lappama. Tegelikult lappas mingil määral terve eelmine nädal, aga mis seal ikka. Mis tehtud, see tehtud. Täna hommikul oli number jälle tsipa väiksem (116,5) ja alla ma anda ei kavatse.

Ma olen rääkinud oma suurematest eesmärkidest, mis mõnel juhul ulatuvad lausa aastakümneid tulevikku ja mille puhul ma praegu end üsna enesekindlalt tunnen. Pühapäeval võtsin suures tuhinas ette ja tegin ka nädalaks eesmärgid, siis omakorda jagasin tegevused päevade vahel ära.

Ja oi, kui palju see stressi tekitas!

Ma olen varemgi proovinud to-do liste teha ja enamasti nende järgimisel ebaõnnestunud, enamasti on selle põhjuseks olnud enesele seatud liiga kõrged ootused. Millest mu nädala eesmärgid siis koosnesid?

  • 1h kõndimist iga päev (sh 10 000 sammu)
  • toitumine Fitlapis
  • 3x nädalas jõutreening
  • hammaste niiditamine (uus harjumus, mida oma päevakavasse lisada soovin)
  • 15min raamatu lugemist päevas (üks mu eesmärkidest hobide kategoorias on 40ndaks eluaastaks läbi lugeda 1000 raamatut)
  • 15min kudumist päevas (hobide all on ka endale kampsuni kudumine)
  • 3x nädalas Karlaga õue
  • 3x nädalas Kustiga õue (mõlema lapsega koos ma õues ei käi, seetõttu on eraldi)
  • 5x nädalas Kustiga käeline tegevus (kuna oleme kodused, mõtlesin lasteaia tegevusi ka kodus teha, et Kusti teemades nii maha ei jääks)
  • 2x nädalas blogimine
  • 3x nädalas põrandate pesu
  • iga päev õhtul toad korda

Lisaks siis igale päevale mõned lisad, nagu näiteks pesu pesemine või triikimine või food prep. Ilus plaan oli küll. Millega ma aga ei arvestanud, on see, et mul on kodus 2 last, kes on mõlemad tõbised ja kellest üks katsetab praegu sajaga kõiki piire, mis maailmas leidub ja mul juhtme nii 2 korda minutis täiesti kokku ajab. Trenn, kõndimine ja Fitlap on õnneks leidnud kindla koha mu päeva-ja nädalarutiinis, samuti ka lugemine ja kudumine. Kurvaks teeb see, et just laste jaoks on keeruline aega leida, mis kõlab imelikult, sest ma ju olengi praktiliselt 24/7 lastega kodus. Ütleme nii, et enamus päevadest möödub meil nn ellujäämisrežiimil, kui ma mööda elamist ringi tuuseldan, püüdes laste vajadustega sammu pidada ja seejuures mitte iseennast ära unustada. Enamuse ajast mängib telekas mõni multikas (Aasta Ema 2022), mida Kusti rüüstimise kõrvalt aeg-ajalt jälgib. Tal on praegu tulnud mingi periood, kus ta väga tahab 1-1le tähelepanu ja kui ta seda ei saa, hakkavad asjad lendama ja käed vehkima. Ma ei suuda enamasti rahulikuks jääda, kui juba 4 korda järjest saan "EI" peale vastuseks järgmise kaarega üle toa lendava auto ja olen jälle lapsega kuri, tundes ennast selle pärast 2 sekundit hiljem meeletult süüdi. Aga süütunne on vist lapsevanema igapäevane kaaslane, ei?

Püüdsin oma eesmärkidega sammu pidada ja kui ma seda ei suutnud, tundsin frustratsiooni, mis pani mind väikeste inimeste peale veel rohkem vihastama. Pool elutuba oli täis kuivavaid ja triikimist ootavaid riideid, triikimislaud ise keset tuba, kokkulapatud riiete hunnikud söögilaual kappi viimist ootamas ja mänguasjad mööda tuba laiali. Köök oli laatsas. Tolmuimeja ja mopp põrnitsesid mind vannitoast süüdistavalt. Selleks ajaks, kui laste isa täna õhtul koju jõudis, olin ma totaalne närvipundar, poole päeva jooksul oma 5 korda nutnud ja terve maailma peale nii vihane, et olin valmis välja kolima. Kõigest ja kõigist oli nii siiber. Teadsin, et pean eemale saama, enne kui teen midagi, mida hiljem väga kahetseda võin. Emotsioonid tekitasid isusid. Unistasin karamelli sõõrikutest, mida kodust saja meetri kauguselt Maximast leida võib. Nõnda panin pisema põnni viimasesse uinakusse, torkasin tossud jala otsa ja läksin tuult ja sabistavat vihma trotsides kõndima. Suund oli Maxima poole, silme ees sõõrikud. Siiski otsustasin, et enne poodi minekut teen oma kohustusliku tiiru ära ja siis vaatab, mis saab. 6,5km hiljem seisin Maxima saialeti ees ja põrnitsesin neid neetud sõõrikuid, 0,46€ tükk. Kujutasin ette, kuidas nad maitsevad. Kujutasin ette, seda mõnutunnet, mis mu maitsemeeli neid pugides valdab.

Kujutasin ette, kui vastikult ma end pärast nende alla kugistamist tunneksin.

Ja jalutasin minema, ostsin hoopis kartuleid homse kanasupi tarvis ja 2 potsikut Fitlapi jäätist.

Ja ma arvan, et tundsin end seda tehes 1000 korda paremini, kui oleksin tundnud siis, kui sõõrikud maos jenkat tantsiksid.

Veel 2 kuud tagasi oleksin ma poest kartulite asemel mitme šokolaadibatooni ja lisaks sõõrikutele veel mingite kurat-teab-millest kokku keeratud käkkidega väljunud ja enamuse neist koduteel salaja pintslisse pistnud.

Emotsioone pole võimalik ära süüa. Ära süüa saad vaid toidu ja liigne toit lisab stressikuhilale veel omalt poolt kamaluga juurde. Emotsioonidega peame tegelema. Pean seda veel kõvasti õppima.

Homme õhtul kavatsen kuulata veebiloengut sellest, kuidas lapse üle keevate emotsioonidega paremini toime tulla, ilma et mul tekiks vastupandamatu soov ta rõdule kinni panna ja ta eksistents ära unustada. Karmid sõnad, aga kõigi rahustuseks võin öelda, et tema eksistentsi on raske ära unustada, arvestades hääli, mida see väike kahe-aastane krutski kuuldavale võib tuua. Ja tegelikult on ta täitsa tore. Vahepeal. Siis, kui ta magab.

Pikk ja segane jutt, aga praegu sain end jälle tühjaks kirjutada. Varsti jälle.