Ei kavatse nõu anda, kuidas õgimisest hoiduda. Pigem arutlen selle olukorra üle, mõtisklen, miks küll kellelgi on keeruline toitumiskavas püsida ja imestan. 

Kõige pealt toiduvarudest, ka mina tegin ekstraoste, aga juba ennatlikult tervislikke ja selliseid, mida lihtsalt niisama ei ampsa : täisteramakaronid (2 pk) , must riis (1 pk), tatar (1 kg),  kaerajahu (500gr), tatrajahu (500gr), mõned tuunikalakonservid, 1 külmutatud köögiviljamix,  mõned kilod külmutatud marju (eelmise suvi ise korjatud), kaerahelbed (1pk). Maapähklivõid, pähkleid ja seemneid on ka.Lisaks on mul alati külmkapis kodujuustu, kreeka jogurtit, piima, või. Puuvilju ostan vaid  4-5 päeva koguse korraga, muidu lähevad käest ära ja köögivilju käin ostmas üle 2 päeva - lihtsalt tarbime nii palju neid. 

IMESTUS : miks kuhjata kokku  toitu, mida on väga lihtne suhu pista ja hakkata ekstra ülesööma?

Kodus istumine peaks hoopis kergendama fitlappamist - nüüd on veidi rohkem aega süüa teha ja lõpuks saab kellaajaliselt sööma hakata (see mõjub superhästi, kui iga päev süüa ühedel ja samadel kellaaegadel). Tundub, et probleem peitub enesedistsipliinis. Kuna mul on 3 last (koolilaps, lasteaiapõngerjas ja beebi), nendele lisaks käin ka osaliselt tööl ja teen projekte, siis, et selle kõigega enam-vähem hakkama saada ja et ka minu "tass oleks alati vähemalt pooltäis rõõmsat energiat" olen harjunud planeerima ja end sundima. Lihtsam on, kui sul on päevakava. Ja palju parem enesetunne on, kui oled sellest kinni hoidnud.

IMESTUS : kui plaan töötab, siis miks sellest kõrvale kalduda?

Ma ei tunneta selles nn sunniviisilises kodupuhkuses erilist stressi  - jah, me oleme siin pesakonnaga puntras koos hommikust õhtuni va lõunased beebitudimise ajad - Britutitu lihtsalt ei maga päevasel ajal toas, ükskõik, mis trikke proovida, seega teen sel ajal kõnniringi - vankriralli. See on minu aeg - mõjub lausa meditatiivselt. Aegajalt kuulan err-i arhiivist järjejutte, aegajalt kuulan muusikat, aegajalt kuulan loodust, oleneb, millise tee peale satun. Hea, et meil siin suvepealinnas on linnaservadesse väga lühike maa, igal pool leiab metsa ja metsaradasid, väiksema jõe ääres (Sauga jõgi) on üksildasi käimiskohti ja isegi tööstuslinnaosas on võimalik peaaegu kedagi nägemata matkata. Seega maandan end pingetest igapäevaselt. 

IMESTUS - miks mitte proovida stressist vabaneda? Leida selleks oma viis, mis asendaks stressisöömist.

Trennid - kodus trenni tegemiseks on vaja võtta kokku tahtejõud - vähemalt esimesteks kordadeks. Siis saab aju juba aru, et peale trenni on õnnehormoon laes ja teed juba vabatahtlikult. Kui liituda mõne grupiga või väljakutsega, siis saad teistelt ka lisamotivatsiooni ja polegi raske kodus treenida. Hetkel on nii palju mõnusaid internetitrenne, absoluutselt kõike saab teha omas kodus ps kodus treenimise eeliseks on veel see, et võid seda teha kasvõi pidzaamas või miks mitte kahekesi koos oma loveriga paljalt voodijoogat teha ;) 

IMESTUS -  kodutrenn on sama intensiivne kui kuskil spordiklubis tehtav, sest tegija oled ju sina ise ja rannavorm on peaaegu käega katsutav,  kuidas küll ainult vedelemine diivanil selle üle trumpab? 

Ah, mis seal ikka enam arutleda, mind end vaevab küsimus - miks nii paljudele on raske karantiini ajal kodus õnnelik olla?

Järgmine kord postitus trennidest

Siiralt teie

#tervisestaarihakatis 

Triinu