Aeg: täna.
Koht: köök.
Blogipostituse põhjus: siiras imestus.
Nimelt selgub, et minu ümber käib tsirkus. Mina, minu silmad, minu käed ja minu aju räägivad erinevat keelt. Konkreetne näide - poest on üle pika aja toodud suur (suur!) kartulikrõpsu kott. Mitte mingisugused suvalised krõpsud, vaid ikka need, mis on kõige lemmikumad. Toidupäevik näitab, et hommik ja lõuna on läinud hästi - ükski ring pole veel punane.
Ja nüüd algab see tsirkus. Silmad näevad kartulikrõpsu pakki. Aju ütleb "ei saa, rasvaplönn, toidupäevikus seda raudselt pole". Käed hakkavad sügelema. Aju ütleb - "kui võtaks natuke". Silmad näevad - "mis natuke, jumala suur kott on ja nagunii tahavad teised ka, ega sa seda kotitäit üksinda ära ei söö." Mina ehk sisemine mina konkreetselt TAHAB neid krõpse. Mida kauem seda aju-käed-silmad vestlust kuulan, seda suuremaks isu läheb. Kartulikrõpsude kott on ju kohal. Vaatab sõna otseses mõttes ahvatleva ja kutsuva pilguga mulle otsa. Mida ma siis teen?
Variant 1. Ma ei vaata enam ta poole.
Variant 2. Võtan natuke ja teen sellega rahu.
Variant 3. Võtan nii palju kui tahan ja teen endaga rahu.
Variant 4. Söön üksi terve kotitäie ära...
Ja variant 5 oleks, et lähen poodi uuele pakile järele?
Pean ausalt tunnistama, et sellist tsirkust ruudus korraldavad mu elus kartulikrõpsud, maiustused ja kõige hullem on selles rivis valge shokolaad. Temas on lihtsalt erilised võluvõimed. Ta ei suuda üle paari päeva kapis olla. Vahel mulle tundub, et ta näeb isegi kapiuksest läbi, et millal ometi tuled ja kas ma enam ei meeldi sulle või?
See magusateema on ikka päriselt teema. Kas teil pole kodus ühtegi kommipakki? Uhate lõputult magusaid puuvilju süüa? Jaksate ja tahate retseptide järgi küpsetada? Mul on päriselt nõuandeid vaja. Ja seda tegelikult kõikide isude kohta. Ma ikka mõtisklen, et kas see on aju ja harjumused, mis neid isusid tekitavad? Või on see harjumus, et kui on kõrge stressitase, tahaks kiiresti saada mõnda magusa- või rasvalaksu ja hetkeks on hea olla ja siis lähedki seda uut "hea olla"-tunnet taga ajama?
Ma tahaksin väga lugeda ja kuulda inimesest, kes oli magusasõltlane ja sai sellest päriselt jagu. Mingi selline kogemuslugu, et enne sõin korraga terve tahvli shokolaadi ja nüüd piisab, kui võtan ühe tükikese. Kas see magusaisu kaob tasakaalustatud toiduga täiesti ära? Sefiiripakid jäävad poodi ja lapse sünnipäeval võtad ehk pooliku tüki küpsisetordist?
Jään huviga vastuseid ootama. Muidu see mina-silmad-käed-aju tsirkus hakkab homme jälle pihta.
