Vahel on megahea tunne, et on uus hommik. Väljas on suured hanged, öösel on olnud lumetorm. Mulle see sobib, kõik on taas valgeks ja uueks saanud. Siit on hea taas alustada uue päeva, uute lootuste ja Fitlapiga. Avasin üle mitme päeva Toidupäeviku ja taas on sellist jõudu, et jaksan juua vett ja olla aus söökide kirja panemisel.
Tean ka täpselt, millal tuju ära läks. "Pomm" plahvatas kolmapäeva hommikul, kui kaal näitas kaalutõusu. Kõik lootus kukkus kolinal kokku. Ma olen ju pingutanud. Ja nüüd sellised numbrid, et käsi isegi ei tõuse neid kirja panema. Ja peas panevad küsimused ringi nagu väikesed vasarad - miks nii, kust see nüüd siis tuli jne jne jne.
Pingeid lisas omakorda veel see, et olin ju lootusrikkalt teinud endaga kokkuleppe, et igapäevane grammide pealepassimine lõpeb ja hakkan ennast kaaluma vaid kolmapäeva hommikul ehk kord nädalas. Siis tekkiski segadus - pean ma ikkagi igapäevast kaalumist jätkama, kuna see hoiab rea peal? Ja ma olengi selline tüüp, kes vajab natuke sellist pidevat kontrolli? Igatahes see töötas. Nojah, kuni kolmapäeva hommikuni.
Ja siis see algas. Projekt oma peas. Selle nimi oli "see ikkagi ei toimi, kaal jälle alguses tagasi, annan nüüd minna". Ja läks ka. Ei mingeid toitude kaalumist, söön mida tahan, keegi ei käse mul vett juua jne. Täitsa lõpp. Või õigemini öeldes - omamoodi oli täitsa vabastav tunne.
Pettumus koputas ka alateadvuses, et kas tõesti läheb nüüd täiega käest ära. Sellele lasin sisehäälel vastata - vaatame nüüd paar päeva. Fitlap on ju aastaks ajaks ostetud, kõik pole veel kadunud, lõplikult veel lootust ei kaota. Huvitav, kas ma olen ainuke, kes neid sisemisi hääli kuuleb 😀 Sisekõne oli igatahes aktiivne, aga lõpptulemus oligi, et kolmapäev ja neljapäev läksid vabas rütmis.
Ja täna on lumine reede. Puhtus, valgus. PÄIKE! Jess. Nüüd on kõik eeldused selleks olemas, et asjad uuesti rea peale saada. Sisekõneleja on täna terve hommikupooliku olnud täitsa tasa. Joon jälle vett ja panen jälle kõik söödud asjad toidupäevikusse kirja. Ahvatlusi ka enam kapis pole. Valge shokolaad sai eile ehk minevikus ära söödud, see mind enam ei kummita. Ja nii on täitsa hea - shokolaadi pole, aga õunad ja mandariinid ja mu "lemmiklaps" meepurk magusaisu leevendamiseks on olemas ja alles.
Lootust on. Olen iseenda suhtes leebe. Kaks patupäeva (ikka täiega söömist!) on minevikus, ma elan tänases päevas. Jess. Jess. Jess.
