Avan külmkapi. Nii väga tahaks midagi! Sprotid vaatavad helkivas, kulla-mustaga topsiga mulle vastu. Nad on mind aastaid oodanud. Ja tunnengi - täna on see päev. Võtan oma sepikuviilud, teen juba ette endale preemiaks tassitäie kohvi ja sikutan konservi lahti. Nad ongi seal! Ujuvad täiega õli sees. Aga on väga ahvatlevad. Mulle tuleb kuskilt kaugelt mälupilt, et tõenäoliselt sõin neid ikkagi viimast korda kuskil juubelilauas. Nõuka-aja inimesed teavad - see sprotisaba ei ole mingi igapäevane söök, see on pidupäev! Toppisin oma ilma peadeta (aga sabadega) sprotid sepiku peale ja ... täielik õndsuse tunne.
Õhtul hakkasin kohusetundlikult toidupäeviku täitma. Ja teate mis - seal polegi sprotte. On igasuguseid muid kalasid, aga seda õli sees õndsat hetke oodanud pidupäevasööki polegi. Vat sellistel hetkedel olen ma täitsa abitu selle toidupäevikuga. Ma ei oska unes ka öelda, mitu grammi õli ma koos nendega sisse ajasin. Sprottidest rääkimata. Ja selles osas olen ka ma endiselt võhik, et kes on valk ja kes on süsivesinik ja rasv. Kala vaadates tuleb mul reeglina pähe ainult üks sõna. Ja see on "omega 3", sest seda räägitakse ja korrutatakse kogu aeg, et söö kala, siis saad omega 3- rasvhappeid. Targemad inimesed, palun öelge, kas ma saan kalast siis rasva ja happeid ja veel midagi?
Teine samasugune teema oli joogijogurtiga. Mulle meeldib neid pakke raputada, joogijogurtit ilusasse klaasi valada ja lihtsalt aeglaselt juua. Ja sama lugu - naudin oma klaasitäie ära ja kui hakkan toidupäevikut klõbistama, sellist asja pole.
Vaikselt hakkab tekkima mõte, et siin peab mingi point olema. Sest mõned päevad tagasi suutsin ma ju ennast piparkoogiglasuuri ärasöömisega täiesti nurka suruda. Süsivesikud - eks? Magusaisu - jaa! Ja pärast jube paha olla - oli jah... Vat seda ma ka toidupäevikust ei leidnud 😊
Kas võib olla, et mingid toiduained ei tulegi mitte kunagi meie otsingulahtrisse? Neid pole lihtsalt vaja süüa? Või pean ise retsepti kokku keevitama. Võimalik.
Tegelikult mulle tundub, et pean vist toidupäevikust ümber kolima retseptide poolele. Siis jääks ära igavene nuputamine, kuidas need ringid kõik roheliseks saaks ja mis päeva lõpuks kokku tuleb. Praegu on kell 20 ja ... no täitsa lõpp, mul päev punane. Eks siin on ka mõnuga söödud, kui lähen toidupäevikut vaatama. Aga kuna ma olen iseendale ja blogis ju ka juba teistele lubanud, et ma olen aus, siis ma olen. Ongi punane päev. Midagi läks üle. Ma vist tean, et see algas sellest, et arvasin, et hommikusöök saab olla ju tugev ja kogu päevaks ja "küll mul kõht nüüd täis püsib". Tegelikult oli kell 11.30 täitsa nälg, neli tundi oli hommikusöögist möödas ja ma hakkasingi lõunat sööma. Homme teen selles osas muutuse - teen normaalse hommikusöögi, ei söö kohe kolmandikku kaloritest mingis udu-usus kohe endale sisse.
Vaatame homme, mis juhtub, eks. Uus päev. Uued võimalused toidu ja iseendaga sõber olla.
