Miks ma peaksin kaalust alla võtma?

Kaalust rääkimine on väga hell teema minu jaoks. Aga olen punktis 0 tagasi. 25 korda uuesti alustades mõtlen ja kirun mina, et miks ükskord ei võiks juba nii kaugele saada, et see 10 kg alla saada. Ma oleks selle ajasees, mil ma kaalulangetamisega tegelenud olnud, võtnud alla 10 korda.. või rohkemgi. Aga mingist tahtest jääb puudu.

Ma otsin vabandusi, miks mitte teha. Ma nutan kodus, et mul miski ei õnnestu, aga kui ma midagi lõpuni ei tee, siis ei õnnestugi. Mulle ei meeldi end alt vedada, aga millegipärast teen seda pidevalt.

Aga miks ma peaksin kaalust alla võtma?

Lihtsatele küsimustele on lihtsad vastused. Ei mingit keerutamist ja mingit kõrgema tõe taga ajamist. Tahaksin end tunda vaimselt hästi. Tunnen, kuidas sellest kaalulangetamisest rääkimine mind kinni hoiab ja ma ei ole tervik. Ma olen katki, masendunud, et end alt koguaeg vean. Aga kellele üldse meeldib end alt vedada? Usun, et mitte kellelegi. Siin kohal ütlen, et ma kirjutan iseendale ja igasugune kriitika on ikka tere tulnud. Ma tean kõike, aga ma ei järgi neid kõike. Ma luban endale, et nüüd.. aga see nüüd venib ja venib. Nagu tatt.

Kehakaal mõjutab minu tuju, minu päevast olekut. Aga, ma ei taha ju tunda end kurvalt, kui peeglisse vaatan? Minu ümber on palju inimesi, kes on üritanud mind kuidagi utsitada, aga see on kõik tühja, sest ise löön käega, isegi ei tea miks. Lihtsam on ju alla anda.

Ma ei saa aru, miks mu järjepidevus kaob, kuigi suudan endale toitu kaasa teha küll. Sundima pean, algus on väga raske, aga kui sellest üle saaks, siis oleks ju kerge juba?

Lõpp tulemus oleks ju ilus – saaks kanda kleite, ilma et nad näeksid mu seljas välja nagu oleksin kilesse pakitud viiner. Et mu enesetunne paraneks ja enesekriitika läheks kuskile mujale nurka istuma.

Aga mis seal ikka, tuleb uuesti kätte võtta.

Aitähh kõikidele, kes mind toetanud on ja kes on ulatanud mulle oma abikäe.