Miks langetada kaalu ja miks süüa paremini, kui kunagi varem?
Tahaksin kirjutada siia midagi uut, mida te enne kuulnud pole, aga sellist asja pole olemas enam. Sada korda kirjutatud jutt igalepoole, kuidas kaalulangetamist alustada. Aga miks inimene on nii nagu ta on ja ei suuda teatud söökidele seda "EI" öelda?Kõik algab kuskilt seest, kuskil mingi asi ei lase seda teha, aga oma mõtteid tuleks paremini korda seada ja uskuda ennast, et kõik algabki iseendast. Hästi palju peaks vaimset tööd endaga tegema, et jõuda sinna, et suuta end kokku võtta ja kõik eesmärgid ära täita. See tegelikult käib iga asja kohta siin elus.
Olen kaalulangetusega tegelenud juba 7 pikka aastat. Ma ei ole ikka saanud 10kg alla. Ma olen nagu mingi pesunöörile jääbud lõks, keda kunagi sealt nöörilt ära ei võeta. Tundub, et toitumine ja üldse kõik see käib elu lõpuni kaasas. Mina olen proovinud nii paljusid asju, et ma ei oskagi enam öelda, mis see kõige parem variant minu jaoks on. Ma oskan ju aega planeerida, ma oskan ka toitu ette teha ja suudan seda sama toitu mitu päeva ka süüa, kui vaja on.
Ma tean, et see pole mingi vabandus, aga minul on selline huvitav töö, kus söömine on hästi kaootiline(ma õppisin uue sõna ära). Kuidas?No, minu tööpäev hakkab täiesti suvalisel kellaajal, nii kuidas rongid sõidavad. Vahel on söömiseks aega küll ja rohkemgi, aga on neid olukordi, kus päeva jooksul võid jõuda süüa ainult banaani ja juua peale keefirit. Aga väga jätkusuutlik see söömine ju ei ole ja siis kui satub sellel päeval natuke pikem paus, siis organism justkui teaks, et siis võiks poodi minna ja igasugust jama suuremates kogustes kokku osta. Muidugi teab, sest ma ju vaatan tööplaani ja annan ajuga kehale märku, et võimalus süüa ja organism kasutab seda koheselt ära.
Hetkel, kui seda postitust kirjutan siis sõidan rongiga sihtkohta, olen söönud praeguseks ühe Valio Muahh leivase kreemijogurti, sest.. ma saiakesi/pirukaid ju ei hakka sööma.
Praegu on selline madalseis, et ma ei oska ei otse paremale ega vasakule liikuda ja olen kuidagi enesega tupikus, ootan seda valgust, millest tuleb kellegi abistav käsi ja aitab mu ideaalsesse kleidikaalu! Aga, ärme oleme sama isekad enese suhtes kui ameeriklased, kes söövad end täiega üle ja siis tahavad, et arstid neid aitaks, aga siis võib-olla juba hilja selleks aitamiseks. Miks me koormame oma keha liigse koormusega ja pärast ütleme, et ma sõin stressist. Stressist ei pea sööma, võib ju midagi muud ka teha?
