Artikkel ilmus esmakordselt Virtuaalkliiniku lehel.

Rahvatervise üks suur probleem on ülekaalulisus ja rasvumine. Kurb on see, et vaatamata püüdustele ja ennetustööle ülekaalu ja rasvumise probleem aina süveneb ning seda ka laste seas. Nii Eestis kui ka mujal maailmas on surmade põhjustajana esimesel kohal südame- ja veresoonkonnahaigused. Ülekaal on nende haiguste üks suuri mõjutajaid.

Üks ülekaalu kasvatajaid, millest üha enam ja enam räägitakse, on emotsionaalne söömine. Selle puhul otsivad inimesed tavaliselt toidust leevendust negatiivsetele tunnetele nagu kurbus, viha, solvumine, üksildus või ärevus. Toit ongi see, millest siis lohutust otsitakse. Selleks on ju isegi oma termin – lohutustoit. Lisaks lohutamisele tihti ka premeeritakse ennast toiduga. Emotsionaalne söömine on midagi, millest pole kerge vabaneda ning selle probleemi põhjus ulatub tavaliselt just lapsepõlve. Seetõttu peaks iga lapsevanem mõtlema sellele, milline on tema panus oma lapse ja toidu vahelise suhte kujundamisel ning üritama vältida järgmisi vigu.

Kõrvalised tegevused

Kõige alus on see, et söömise ajal peaks tegelema ainult söömisega. Praegusel ajal, kus kõigil on palju tegemisi, kuid aega vähe, on kogu perega laua taga söömine suhteliselt harva esinev nähtus. Tegelikult on see aga väga oluline ning iga pere võiks eesmärgiks seada süüa õhtusöök koos laua taga. Kui see tõesti pole võimalik, siis võiks seda teha vähemalt nädalavahetustel.

Igal juhul on kindlasti oluline süüa laua taga ja keskenduda vaid söömisele, mitte teleka vaatamisele, ajalehe sirvimisele või nutitelefoni näppimisele. Selles osas peaksid vanemad ise olema lastele eeskujuks. Paraku tuleb aga tihti ette olukordi, kus juba imikueas õpetatakse lapsi söömise ajal kõrvaliste tegevustega tegelema. Siinkohal võiks näitena tuua imiku söötmise ajal multikate näitamise või mänguasjadega mängimise. Seda tuleks kindlasti vältida, sest see jääbki harjumusena väga kiiresti külge.

Sööma sundimine

Lapsi ei tohiks sööma sundida, kui nad süüa ei taha. Isu pole alati ühesugune ja kui ühel toidukorral sööbki laps vähem, siis sellest pole midagi. Küll ta siis järgmisel toidukorral sööb rohkem. Oluline on aga see, et toidukordade vahel ei pakuta pidevalt snäkke, see rikubki isu ning järgmise toidukorra ajal pole jälle kõht tühi. Lisaks mõjub pidev söömine toidukordade vahel halvasti hammaste tervisele ning tekitab näksimise harjumuse.

Samuti ei peaks kunagi sundima lapsi sööma taldrikut tühjaks. Süüa tuleb nii, et kõht saaks täis. Kui pidevalt sundida last sööma taldrikut tühjaks, kasvatabki see inimeses harjumuse, et enne söömist ei lõpetata, kui kõik on otsas.

Toiduga premeerimine või karistamine

Vanemad premeerivad oma lapsi pidevalt toiduga ning teevad seda täiesti teadmatult. „Kui koristad toa ära, siis saad jäätise, kui käitud juuksuris ilusti ja lased juukseid lõigata, ostan sulle krõpsu, kui oled oma koduse töö ära teinud, võid kommi võtta, olid täna koolis tubli ja said viie, võid šokolaadi osta“. Need on väga paljudes peredes tihti kõlavad laused.

Kuid mida need lastele õpetavad? Seda, et maiustused ja ebatervislikud snäkid on see preemia, mille poole tasub püüelda. Kindlasti ei tohiks see nii olla. Lapsi võib ikka premeerida, kuid seda saab teha ka erinevate tegevuste ja mittesöödavate esemetega. Kui avaldada lapsele kiitust läbi toidu, siis on väga tõenäoline, et täiskasvanuna see inimene leiab samuti võimaluse ennast premeerida maiustuste ja snäkkidega pärast koduseid toimetusi või pikka tööpäeva.

Väga levinud on ka vastupidised olukorrad, kus kasutatakse toitu kui karistust. Tavaline näide oleks see, kui lapsevanem pole lapse käitumisega rahul ning ei luba talle kommi. Lisaks tuleb üsna sageli ette, et lapsele ei lubata magustoitu, kui soolane toit pole söödud. Viimase näite puhul on lisaks magustoidu käsitlemisele karistusena probleemiks ka eelnevalt mainitud sööma sundimine. Igal juhul tekitab selline olukord jällegi inimeses tunde, et teatud toit on see „hea“, mille poole püüelda ja mille saamine tähendab, et on midagi hästi tehtud.

Toiduga lohutamine

Toiduga lohutamine algab tegelikult igal inimesel juba siia ilma tulekuga. Ikka on ju nii, et kui imik nutab, pakutakse talle esimese asjana süüa. Tegelikult ei pruugi alati kõht tühi olla, ehk on lapsel lihtsalt väsimus, gaasid või liiga palav.

Paraku jätkub toiduga lohutamine ka siis, kui laps juba oskab oma soove väljendada. Kui ta jonnib, pakutakse snäkke, kui ta kukub, lohutatakse maiustusega ja nii see kasvatabki inimeses seda emotsiooni, et kui miski on halvasti, siis toit on see, mis olukorda parandab. Tasub meeles pidada, et kui laps on kurb või teda valdab mõni muu negatiivne emotsioon, siis ta ei vaja kommi, vaid hoopis oma vanema lähedust, mõistmist ja lohutust.

Kaasa laps toidu valmistamisse

Paraku on nii, et laps, kellele kommid või krõpsud ei maitseks on suur haruldus, kuid laps, kes ei armasta köögivilju, on üsna tavaline nähtus. Paljud vanemad on hädas sellega, kuidas panna lapsed armastama tervislikumaid toiduvalikuid ja tihtipeale on üldse murekohaks see, et lastel puudub söögiisu.

Isu puudub lastel tavaliselt siis, kui neile antakse toidukordade vahel pidevalt midagi näksida. Sellest tuleks loobuda ning kui kõht päriselt tühjaks läheb, hakatakse ka sööma. Selleks, et laps oleks nõus proovima uusi toiduaineid ja sööma rohkem köögivilju, tuleks teda kaasata söögitegemisse. Lubage lapsel olla abiks toidu valmistamisel, sest enda tehtud toitu süüakse alati parema meelega.

Ära kasvata oma lapsest emotsionaalset sööjat
Ära kasvata oma lapsest emotsionaalset sööjat

Igal juhul tasub meeles pidada, et me sööme selleks, et saada energiat ning selleks, et organismis toimuksid kõik elutegevuseks vajalikud protsessid. Just seda teadmist peaksime me kõik üritama edasi anda ka oma lastele. Toit ei ole kasvatus- ja mõjutusvahend ning me sööme selleks, et elada, me ei ela selleks, et ainult süüa.