Seriaaliminutid toidublogis..
Mulle juhuslikult hüppas ette seriaal The One. Njng seal ma siis olin, tegin midagi, mida ma MITTE KUNAGI EI TEE. Ma lihtsalt vajutasin PLAY. Ei ühegi tutvustuseta, ei ühegi mõtteta, ma panin selle käima ja voila, hakkasin vaatama.
Millest see siis räägib?
hingesugulastest? Vist? Kuigi seal on ka palju enamat, kuid minu jaoks kõnetas see side inimestega kõige rohkem. Ma ei uskunud, et inimesed saavad sellest aru, et see on.. "loogiline"? See tunne, mida seal nii intensiivselt kirjeldatakse, tunne, mida ei seota otseselt armastusega. Ma lõpuks tundsin, et ma pole üksi. Selle arusaamaga, I mean.
Mida ma silmas pean?
Ma ei hakka detailidesse laskuma, kuid minu ja R lugu oli üsna intensiivne. Mul on üldjuhul suhteliselt keeruline sellest rääkida, sest ma ei tea, millist osa jutustada ja millist mitte ning terve lugu nõuaks liiga kaua aega.
Igatahes, me tutvusime internetis. Päriselt, ma nägin ta pilti ja ma mõtlesin, et kõik, tema on minu inimene, temaga ma tahan kogu oma elu veeta ja temaga ma tahan pere luua. Tema on minu inimene, muud seletust polnud! Ma kirjutasin talle ja istusin nagu kuivanud leivatükike piknikutekil. Ootasin, kuna ta mulle vastab. Samal õhtul me juba rääkisime sellest, mis side meil on ning kui kodus me tunneme end, teineteisega rääkides. Siin sellest kirjutades, ma pean ausalt ütlema, et see ei tundu nii intensiivne, kui see tegelikult oli.
Ma tõesti.. ma tõesti ei oska seda kirjeldada. See on nagu, universumi kõik värvid üheskoos, kui sa sulged silmad. Sa oled kodus, ja mitte füüsilises mõttes aga päriselt, kodus. Kõik on korras. Oi jah aga tema elu oli väga keeruline.
Seriaal ja mina:
Ma uskusin alati miskipärast, et see õige inimene, see soulmate, see teeb su elu korda. Et ma suudan päästa ja aidata kui meil on selline side. Ja ma arvasin ka, et meil pole probleeme, selle sideme pärast. Et me ei saa teineteisele valetada ning miskit halba ei saa juhtuda.
Kuid see seriaal pani mind nägema, kui ekslikult võin ma mõelda. See, et sa leidsid päriselt sellise inimese, ei tähenda, et kõik sinu minevikuvalud kaovad, et sinu probleemid lahenevad. Kõik on alles, kõik on sama pask- ainult et sa tunned selle inimese läheduses, et sinu hing pole üksi. Ja ma ei mõtle nüüd seda, et sina inimesena pole üksi, vaid sinu hing. See on miski.. no nii unreal. Ma poleks kunagi uskunud, et midagi sellist eksisteerib. Ja ma ei käi sellest rääkimas, sest olen mõistnud, et inimesed ei saa aru, mida ma silmas pean, millest ma räägin.
"Jah, sa olid armunud" - ei. Ei olnud nii, no seda ka muidugi aga see oli midagi, enamat. Midagi, mida ma ei oska seletada. Side, mis on justkui sõlmitud väljaspool meie maist elu. Ja ma ei tea, kas uskusin seda lõpuni välja- tunnet, mis mul oli meie osas, kuid kui ta lahkus siit ilmast ja minu juurde tuli, kõik, mis ta on näidanud mulle, kuidas olemas olnud- peale surma. Ma ei saa mitte uskuda, et peale surma pole midagi.
Igatahes.. seal seriaalis, oeh, ma tundsin end nagu see kadunud olev pusletükk, mis lõpuks leiti. Kusagilt nad pidid ju selle teema võtma, olgugi et väljamõeldis, see on miski, mis päriselt on olemas meie maailmas. Match made in heaven. Miski, milles meil pole jõudu.
Seal kõiges. Minu ja R loos, on tegelikult niipalju punkte, mis toetavad mu seisukohta, mu tunnet ja arusaama. Kuid ma ei saa sellesse küündidagi ka 10 blogi postitusega ja raamatu kirjutamiseks mul parasjagu aega pole.
Ma olen nii õnnelik, et ma sain tänu seriaalile aru, et selline side ei eelda, et kõik probleemid kaovad ja inimesed elavad õnnelikult elu lõpuni.
Side note: the one seriaalis on üks noormees, kes rääkis armastusest oma hingesugulase vastu, kellega ta ei kohtunudki, kuna teine suri enne. Ma vaatasin seda ja tundsin end nii ära. See on amazing, kui väga sa suudad armastada inimest, keda sa pole kohanudki.
Mul oli esimesed ligi 2aastat Rst ainult 1 pilt ja me polnud kohtunud, kuid meie vestlused olid sellised, nagu tunneks me teineteist aastakümneid. Päriselt, vahel tekkis hirm, see intensiivsus ja see, kuidas me teineteist tundsime, teadsime ja vajasime. Kodu.
Ja kui väga palju rohkem sa suudad inimest armastada iga päevaga aina rohkem, ka siis, kui teda füüsiliselt pole enam kohal.
Igatahes, ma olen 5nda osa juures, 3 osa veel to go, kuid juba on mul kahju, et see varsti läbi saab 😀!
Toidublogisse toiduminut: ma olen täna igast jama söönud ja kõik, mis ma mõtlen, on et raske ja rasvane on olla- homsest lähen fitlapi peale tagasi.
(Loodan, et õnnestub, kuna kahjuks oli mul pantud poole nädala menüüks maapähklirullid ja kusskuss meekanaga ning mõlemad toidud on nii väikesed, et kurb kohe 😀)
