Ma tegelikult end kokaks siiski ei nimetaks, aga no koduse emana teen süüa ikka head mitu korda päevas. Esiteks ma tunnen ennast nii palju küll, et kui kava toidud hakkavad väga üksluiseks muutuma, ei saa ma enam maitseelamust ja siis on patustamised kerged tulema.
Teiseks on vanem laps distantsõppel ja sööb 2 söögikorda kodus, mis enne sõi koolis. Ning viimaseks on härra 1 aastane isude poolest ikka korralikult isasse ja emasse ja ei ole tal mingit probleemi süüa ära hommikul sama ports putru nagu emagi ( ainult ilma kohupiima, pudinguta) ja sinna otsa nt veel omlett või banaan või hoopis grill võiku.
Aga tegelikult on see vahva. Tean, et tööle tagasi minnes kokkamisaega hakkab nappima, seega panustan praegu hea meelega rohkem.
Omaette väljakutset siiski pakub köögis jala otsas rippuv või ühel puusal istuv laps. Meil on küll avatud elutuba ja köök ning Trevori mänguasjad on enamjaolt elutoas nurgas, aga siiski kui ma juba ühe varbaga astun elutoa diivanist kaugemale köögi poole, on ta sekundiga mul järgi. Seega tihtilugu leian end tagasi elutuppa tulemast ja söögitegemist edasi lükkamast.
Kui aga ajaliselt juba kriitiliseks läheb, siis muidugi teen selle söögi valmis. Kasvõi ühe käega. Nii olen õppinud vasaku käega tegema smuutit, võileiba, segama pannil kartuleid, lihahaamriga tampima liha, muna lahti lööma vms. Kes arvab, et see on ju eriti kerge, siis proovige järgi. Võtke oma töökätte (minul parem) nt 10 kilone kott ja asetage see puusa peale ning siis hakake teise käega süüa tegema.
Teise variandina olen kasutanud põrandal istumise taktikat. Koorin kartuleid ja Trevor siis möllab nende koortega ja tükiks ajaks on rahu majas. Nii saan vahel isegi kahe käega söögi valmis! Ainult
pärast saan veel tükk aega koristada tervet köögipõrandat. A no mis elu see ilma väljakuseteta on, eks😀
Kokkuvõttes saangi öelda, et jah, tihti on raske ja tahaks alla anda, aga samas neid positiivseid hetki ja ilusat tagasisidet on tunduvalt rohkem!
Ja eriti tore on veel siis, kui olen kiirelt pooleldi ühe käega mõne roa kokku klopsinud ja mulle kirjutatakse Instas, et vauuu, nii ilus näeb välja. Sel hetkel muigan ikka korralikult!
Aga ma tahakski siinkohal lõpetuseks tänada kõiki, kes minu @toidunautija kontot jälgivad, mulle kirjutavad, annavad head nõu või hoopis küsivad seda. See on nii motiveeriv! Ja nii uskumatu, kui see ka poleks, siis minusugune suvaline koduperenaine, kes pool aega vasaku käega söögi kokku klopsib, sai täna 500 jälgijat kokku! Aitäh!!
