Olen viimasel ajal EMS-trennis ja kõndimas käies tihti mõelnud erinevatele treeningut puudutavatele asjaoludele.
Reeglina ju trennist või lihtsalt füüsilisest aktiivsusest rääkides, tuleb kohe mõttesse treeningstiil, -koormus, varustus jms tegurid. Muidugi on need ka väga olulised asjaolud eesmärgi ja kõige muu kõrval, kuid mina tabasin end mõtlemast hoopis treeningkaaslastele.
Ma olen hästi suur seltskonnahing ja ma ei kannata üksi olemist. Ma võiks iga päev sõpru võõrustada või pooled päevad ise nende juures veeta ja ma ei tüdineks sellest vist iial. Sama on trenniga- koos on lõbusam! Muidugi on ka päevi, mil tahaks oma mõtetega üksi olla, kuid neid on tõesti väga väga vähe.
Kes mu blogi algusest on lugenud ja mind Instagramis @toidunautija kontol jälgivad, teavad, et ma fännan EMS-trenni ja seda mitmetel põhjustel! Küll aga taipasin alles hiljuti, et tegelikult on selle trenni võlu ka treeneri olemasolu!
Isegi kui trenn kestab ainult 20-minutit, siis see, et su kõrval seisab kogemustega inimene, kes sind juhendab, innustab ja korrutab vajadusel kas või 3 korda:” Sa suudad lõpuni pingutada!” ja hiljem kiidusõnadega kostitab, on minu jaoks väga oluline ja samal ajal motiveeriv! Treeneri olemus, hea aura ja positiivsus on just need tegurid mis mind võluvad ja panevad tahtma jälle ja jälle trenni minna. Seda kõike Pärnu Kehastuudio EMS-treener mulle pakub. Olen seda kogenud kunagi korvpalli aegadel ja samuti kui sai Myfitnessis käidud. Ikka ja jälle sattusin taas ühe ja sama treeneri rühmatreeningutesse, sest see oli motiveeriv minu jaoks. Ja samas ma hindan treeneri juures ka aktsepteerimist. Mina seljahaigena ei julge või ei saa kõiki harjutusi ning teatud liigutusi väga teha, sest see on mu lülisambale liiga koormav ning kiirelt võib tekkida olukord, kus olen nädalateks voodi külge aheldatud. Seega on oluline mõistmine ning usaldamine! Ja mis eriti tähtis- kui ikka treener kõrval seisab, on väga keeruline mõnda harjutust pooleli jätta. Tehes ringtrenni nt kodus teleka ees, on tunduvalt kergem asi katki jätta ja lubatust kauem puhata!
Kuna alustasin vaikselt uuesti kõndimas käimist, siis ka seda nimetan väikest viisi treeninguks! Ma lihtsalt jalutades alati tunnen, kuidas sangad lähevad väiksemaks ja jalalihased teevad tööd! Ajastan oma jalutuskäigud reeglina lapse uneajaks, seega kuskil keskpäeva paiku on minu jaoks sobiv aeg. Kuna lapsega ju jalutades ei räägi, meeldib mulle käia koos mõne sõbranna või pereliikmega!
Alles laupäevane 8 kilomeetrine jalutuskäik tõestas kaaslase olemasolu väga. Õues tormas kõva tuul, lundki sadas ja taas oli tunne nagu südatalvel. Plaanisin minna jalutama, aga ilm tekitas ikka korralikult kahtlusi. Kuna elan keset põldu ja jalutamas saan ka käia enamjaolt lagendikul, ei tundunud see just väga ahvatleva variandina! Missest, et tahtmine oli suur.
Helistasin sõbrannale, kutsusin kaasa. Esimene kilomeeter tundus kahtlane ja tagasipöördumise mõtteid oli. Küll aga jutustasime ja jutustasime ning järgmisel hetkel olime kõndinud 8 km. Enne jalutama asumist ütlesin veel, et teeme max 5 km, muidu hakkab ehk liiga seljale ja lapski ei pruugi nii kaua magada, et rohkem kõndida!
See oli ehe tõestus sellest, et koos on lõbusam, aeg ja läbitud vahemaa möödub kordades kiiremalt ning esialgu keerulised ilmaolud ei osutunudki nii hulluks!
Olime teineteisele väga väga tänulikud!
Kuidas teil on? Kas eelistate pigem üksi aktiivsed olla või suudate treenida ainult tänu kellegi teise toele? Kui pigem kaldud teise variandi poole, siis ma tugevalt soovitan otsida omale mõni hea kaaslane. Sest nii võib mitte meeldivast asjast kujuneda mõnus ühine tervislik rutiin!
Leia sinagi oma kaaslane...
