Fitlapiga olen proovinud alustada mitmeid kordi. On ette tulnud ka seda, et ostan kolme kuu kasutusaja, kuid retseptide avamiseni ei jõuagi. Sel korral läks aga kõik teisiti (ja ma teadsin, et läheb, sest peas peab mingisugune "asi" või "klõps" ära käima, mis mul siis järelikult käis. Kavaga alustasin 16.04.2020, kaalusin siis 92 kg ja seadsin eesmärgiks kaaluda 70 kg. Kuus kuud hiljem kaalusin 71kg. Uskumatu! See kõik on võimalik! Võin öelda, et esimesed 6 kuud olin 95% kavas.
Oktoobrikuust saadik olen suutnud kaalu säilitada või tegelikult on see isegi 1 kg langenud (kaalun nüüd 70 kg). Mõned päevad tagasi seadsin endale uueks eesmärgiks 65 kg, seega püsin nüüd edaspidi jälle suuremal määral kavas ja olen veendunud, et saavutan oma eesmärgi. Lisaks Fitlapi toitumiskavale kasutan aktiivselt ka sama keskkonna treeningukava ja uskumatu aga tõsi- olen avastanud enda jaoks ka jooksmise. Jooksma ei hakanud ma küll esimesest päevast alates, vaid veidi hiljem. Esialgu käisin jalutamas (5-10 km), siis tundus, et see jääb nö lahjaks. Siis hakkasin sama vahemaad läbima kiiremini kõndides, mõne aja möödudes tundus ka see pingutust mitte nõudev. Ja siis mõtlesingi, et no mis seal ikka proovin siis joosta. Oi algus oli raske ja ega ikka pikalt joosta ei jõudnudki ning nii mõnelgi korral oli vere maitse suus. Püstitasin endale erinevaid eesmärke- nt 800 m jooksen, 200 kõnnin jne, siis 1 km jooksen, 100 kõnnin jne. Ja kui esimene korda 5 km ikka kõndimata ära jooksin, siis oh seda rõõmu. Ei teadnudki kohe, millist eesmärki nüüd püüdma hakata. Täna käin ma umbes 4-5 korda nädalas jooksma ja jooksen 5-15 km ja teen seda iga ilmaga.
Fitlapi erinevaid edulugusid lugedes jääb mulle silma, et väga palju kiidetakse "loo oma retsepti" võimalust. Pean tunnistama, et ma olen fitlapi retseptidega nii rahul, et ma ei tunne selle järgi absoluutselt vajadustki. Ma ei viitsi ise midagi välja mõelda. Küll aga kasutan pea igapäevaselt toiduainete vahetamise funktsiooni, mis annab suurepärase võimaluse püsida kavas ning samas võimaluse, et ebasobivat toiduainet ei jäta retseptist lihtsalt välja, vaid saab asendada endale meelepärasega. Kui täna on sepiku isu, siis söön võileiba singi ja juustuga, kui aga soovin seda sama aga leivaga, siis vahetan sepiku leiva vastu. Soovin juustu asemel sulatatud juustu, pole probleemi, lihtsalt vahetan ära. Üks päev panen peale tomatit teine päev kurki või paprikat. Nii võib nädal aega süüa hommikuks justkui sama sööki, aga ometi on see igal hommikul erinev. Lemmikumate retseptide toiduaineid pole vaja enam kaaludagi, sest need juba peas (eriti hommikusöögid). Alguses kulutasin söögi tegemise peale väga palju aega, tehes igaks toidukorraks eraldi söögi. Katsetasin ka seda, et lisan oma pereliikmete andmed ja teen kõigile vastavalt nende kaalu järgi, kuid see ajas mind väga segadusse. Praegu teen enda kaalu järgi näiteks 6 kordse koguse, jagan toidu võrdselt ära. Ühe osa söön ise, ühe osa võtan kindlasti järgmine päev tööle kaasa ja vahest jätan ühe osa veel endale eraldi karbiga ja ülejäänud jagan teistele pereliikmetele- kellele rohkem, kellele vähem. Lisaks keedan ma korraga valmis näiteks poti täie kartuleid, millest saab erinevaid toite kombineerida (nii endale kava järgi kui ka teistele pereliikmetele midagi muud). Samuti keedan rohkem valmis ka muid lisandeid (tatar, riis, pasta), neid ma keedan valmis enda mitme kordse koguse ja jaotan väikestesse karpidesse portsu kaupa, sest nende valmis kaal erineb oluliselt sellest, mis kavas sulgudes kirjas.
Kaalukaotus on mu elu muutnud. . mul ei ole kodus enam "magusa kapis" aasta varu. Varasemalt oli alati midagi kohvi kõrvale võtta - komme, küpsiseid, šokolaade, jäätist, vahvlit ja kõike muud. Valikut pidi ikka olema. Aprillis täitub aasta, kui ma lähen poes magusa riiulist mööda nii, et ma sealt midagi korvi ei poeta või võtan oma mõlemale lapsele ainult ühe maiustuse. Vahest olen ikka peatunud ja midagi enda jaoks isegi kätte võtnud, kuid vaadanud kalorite hulka ja mõelnud, et kas tõesti NII palju. Ja ma suudan selle tagasi panna. Lisaks on muutunud minu liikumisharjumused. Varasemalt kui olin õhtuks teinud 10000, siis oli väga edukas päev, enamasti tegin keskmiselt 7000 sammu päevas. Tänaseks ei ole mul ühtegi päeva, kus teeksin alla 15000 sammu. Ja tänu kaalukaotusele kannan ma 3 numbrit väiksemaid riideid.
Mina võin küll öelda, et esimesest päevast alates on minu motivaatoriks kaal. Esimesest päevast peale olen ennast kaalunud peaaegu iga päev. Tean, et seda ei soovitata, kuid mind see aitab. Kui olen libastunud ja kaal ei ole langenud või natukene isegi juurde tulnud, siis saan endale nö näpuga vibutada: "Ai, ai, ai. See mind eesmärgile lähemale ei vii!"
Kui ikka 100% kavas olla, st ei söö midagi kava väliselt ja kaalun kõiki toiduaineid (va vabavara), siis minul ei ole kaalu langemisega probleemi olnud. Kavas püsides on see kogu aeg stabiilselt langenud.
See küsimus paneb mind mõtlema, et kus kohast ma siis rasketel hetkedel motivatsiooni leian? Fitlapi toitumiskava järgi toitumine on muutunud minu elu osaks ja see tundub nii tavapärane, et ma mõtlen, et miks peaks raske hetk olema? Isegi kui ma ei ava Fitlapi äppi, siis ma toitun selle järgi (mõned retseptid on lihtsalt paremini pähe kulunud, kui näiteks Eesti hümni sõnad) ja see ongi nii tavapärane juba. Ja ma ei saa öelda, et ma ennast kuidagi "piitsutaksin" ja keelaksin endale kõike, mis ei ole Fitlap. Kui ma kodus süüa teen, siis lähtun ikka kavast ja see on minu jaoks nüüd lihtsalt tavapärane söögitegemine. Kuivainetekapis leidub mul ikka tavalist suhkrut ja jahu ka, sest pühapäevahommikuti teen lastele tavalisest nisujahust pannkooke- ükskord katsetasin, et teen täistera kaerajahust, aga nad ei mõistnud mind, et miks ma ikka pannkookide sisse kaerahelbeputru olen pannud.
Sünnipäevakringlit olen endale ka lubanud ning luban ka edaspidi, kuid üritan siin lähtuda sellest, et sellistel päevadel tuleb lihtsalt jooksuring ka teha. Kulutada tuleb ju rohkem, kui tarbida :) Jooksmisega on küll nii, et kui jään akna juures mõttesse, sest sajab vihma või lund või ei ole lihtsalt just kõige parem ilm, siis meenutan oma kodulinna armastatud näitleja Märt Avandi sõnu, et joosta saab aastaringselt ja iga ilmaga. Praegu kirjutadeski ajab muigama, aga see töötab. Ma ei ole kordagi minemata jätnud. Aitäh kuldsete sõnade eest! Jooksmas meeldib mulle käia üksi, sest siis ei pea ma kellegagi arvestama- lähen siis, kui mulle sobib, jooksen sellise vahemaa ja sellises tempos, mis mulle parasjagu meeldib. Nendel päevadel, kui ma ei jookse, käin jalutamas (vähemalt 5 km).
Minu 5 nippi, mis aitavad toitumiskavaga alustada ja tervisliku toitumise teel püsida:
- Tahtmine ja soov peab tulema enda seest. Kui väga tahta, siis on sellega alustamine ja teel püsimine imelihtne. See salapärane "klõps" peab peas ära käima.
- Valikute küsimus. Olgem ausad aja leidmine toidu valmistamiseks ei tohiks ju raske olla, sest me sööme iga päev- Fitlapi toitumiskava järgi või mitte, aga ikkagi sööme. Kartulite koorimine, liha küpsetamine, salati valmistamine võtab ikka sama kaua aega. Võikusid saab ka süüa, kui küpsetada ei soovi. See ongi valikute küsimus.
- Ära jäta toidukordade vahele suuri vahesid. Kui kõht ikka väga tühjaks läheb, siis on kerge libastuda ja haarata midagi mittesobivat. Olen märganud, et süües oma toidukorrad parajate vahedega, siis piisab mulle ka sellistest toitudest, mis ei ole koguseliselt suured (pastad, magustoidud). Suure näljaga süües on aga tunne, et sööks teise samasuguse portsu veel. Nii, et söömist ei tohi ära unustada.
- Ära otsi vabandusi, otsi hoopis meelepäraseid retsepte! Pole aega? Kas pean siis endale ja pereliikmetele eraldi süüa tegema? Mida ma siis tööl söön? Tahaks ka, aga....Mis aga? Vabanduste otsimise asemel otsi fitlapist hoopis meelepäraseid retsepte. Seal leidub neid igale maitsele. Kui ise teha ei viitsi, siis kaubanduses kasvab Fitlapi toodete hulk igapäevaselt. Pelmeene oled juba proovinud? Need on väga maitsvad!
- Ole järjekindel! Millegi uue alustamine ei olegi alati väga raske, nii on ka Fitlapiga alustamine. Uus ja põnev katsetamine, uued retseptid, uus äpp. Tundub ju põnev. Aga järjekindel peab olema ja isegi kui läheb nädalavahetus "käest ära", siis esmaspäeval (või juba pühapäeva õhtul) paned oma päevamenüü paika ja lähed edasi. Mõõda ja kaalu ennast ja sa näed, et see ju toimib!
