Hei,
Viimased 2 nädalat on rasked olnud. Ma ei ole kaalul käinud, kuna olen juba üle nädala kodust ära olnud. Tulime lastega Ida-Virumaale vanavanemate juurde, et oleks kahe pisikesega kodukontorite kõrvalt natukenegi kergem, kuna 3a. oli kohustuslikus isolatsioonis ja mina ise ka. Vanavanemad on koroona juba läbi põdenud ja meie kõik negatiivsed.
Kuna mu 6. kuusel lõikus korraga 2 ülemist hammast, siis ma pole sisuliselt 3 nädalat magada saanud. 2-3h ööune tundidega ja kella viieste ärkamiste ning tohutute kohvikogustega just väga kaugele ei jõua. Kava olen teinud nii umbes 75% ajast, aga seda üsna organiseerimatult ning mul on piinlik. Trennid olid isolatsiooni tõttu tühistatud, aga järgmisest nädalast, olen jälle kodus ja trennide ajad pandud.
Püksid on küll endiselt lohvakad ja järjest hullemaks lähevad, aga ise kahtlustan, et selles on süüdi pigem suured kohvikogused ja magamata ööd - ebatervislik ja jällegi piinlik!
Ma annan endast ekstreemsetest tingimustest olenemata ikkagi parima. Olen leidnud väga kiired vahepalad (näiteks banaan maapähklivõiga) ja jälgin, mida söön, kuigi pean tunnistama, et olen kahel korral oma lemmiku Fazeri šokolaadi järele haaranud.
Palun mulle und ja puhkust ning ma luban, et olen tagasi reel!
Ah jaa! Pühapäeval, vahetult enne lumetormi, kui sain öösel õnnistatud 3h järjestikuse unega, käisin esimest korda peale sünnitamist jooksmas ja 5km tuli mängleva kergusega - küll oli mõnus! Midagigi ...
Tervitustega,
Triinu
