Tere!

Pole justkui märganudki, et märtsist on saanud august, s.t. kirjutamispausi on olnud viis kuud. Samas pole ma aga kava kasutamisest sugugi loobunud, kahjuks sellist järjekindlust, millega 7 aastat tagasi sai alustatud, enam pole. Mõtetes olen kogu aeg olnud teiega, mis küll kahjuks viimasel ajal tegudes ei väljendu. Nagu ma juba Helka viimast kirjutist kommenteerides  mainisin, et pole midagi positiivset enda kohta öelda. Kõigepealt suur tänu “vanadele sõpradele” toetuse eest. See annab mulle jõudu ikka edasi pürgida ja mõnestki vahepeal tekkinud järeleandmisest enda suhtes, loobuda.

Kõik hakkas allamäge minema kaks ja pool aastat tagasi seoses kodu vahetusega, maja müügi ja korterisse kolimisega. Kolimine oli küll suur otsus, aga nüüd kui oleme siin juba üle kahe aasta elanud, pole me veel  kordagi kahetsenud, et Linnuparki kolisime. Elame küll Tartu linnas aga nagu juuresolevatelt fotodelt nähtub, on meil loodus ümberringi.

Lilleaed on küll asendunud paari rõdu lillekastiga aga taamalt üle tee  (rõdult kahe maja vahelt näha olev tee viib vasakule minnes Uus-Ihastesse ja paremale poole keerates Vana-Ihastesse) paistab  Ihaste maheaed. Ja mis teeb rõõmu, et laste pered elavad just nendes kohtades, nii et paraja jalutuskäigu kaugusel. 

Teisele poole on näha meie akendest aga laste mänguväljak ja  Ihaste kraavi äärne roheala, kus kevadepoole oli nii palju linnulaulu kuulda.

Suurest osast toalilledest  tuli loobuda, aga vähemalt rõdu akna juures on koht, kuhu on võimalik mõned lilled panna. Nii et mul on õnnestunud hankida isegi paar Santpooliat, mida imekombel polnud vahepeal  kusagil müüa. 

Mis puutub toitumisse, siis päeva esimesel poolel püsin ilusti kavas aga lappama läheb asi just õhtupoolikul, kui ei suuda öelda ei jäätisele või siis mõnele lemmikjuustule. Juuni lõpus sünnipäeva ajal läks  asi päris käest,  seekord kestis pidu üle nädala. Mitte, et me oleks suured pidutsejad, vaid suvi ja puhkuste aeg ju. Nüüd lõpuks oli sugulastel ja tuttavatel hea ühtlasi soolaleival ka ära käia. 

Mulle on kurja juureks  ka puuviljad, mida nii armastan. Praegu aeg sealmaal, et juba valmivad suveõunad ja siin Ihaste kandis on sama traditsioon, mis vana kodu juures oli, et pererahvas paneb kastiga endast ülejääva aiaäärde sildiga, et siit võib võtta. Taadil on ikka oma vana harjumus ilusate ilmadega lausa mitu korda jalgrattaga sõitmas käia, seega praegu õunu me enam ostma ei pea. Puhastatud kooritud ampsud on iga päev mind laual ootamas ja katsu sa siis kausist mööda minna, nii et õuna suhu ei pista. Muidugi rumal, kes vabandust ei leia. Tuleb minna peegli ette  ja öelda endale: said ükskord hakkama,  küllap saad ka seekord, läheb aega mis läheb.

Targemad pead ütlevad, et oma soovid tuleb kõva häälega välja öelda, siis need ka täituvad. Ütlen endale, et ma ei anna alla,  saan hakkama!

Mul omast käest selle kohta ka näide olemas, olles oma lastele ja tuttavatele rääkinud mitmeid aastat tagasi, et küllap me vanemaks saades veel elukota vahetame ja nii see ka lõpuks läks. Elus peab olema julgust muutusi ette võtta.

Soovin kõigile ilusat suve jätku ja head pealehakkamist!