Eelmise aasta kokkuvõtte peale mõeldes avastasin, et minu aastaseks kaalulangetusskooriks jäi kokku u 3.5 kg (meenutagem: vahepeal jõudsin ka -10 peale, aga siis hiilisin muudkui tagasi). Esmapilgul on see üks masendavamaid nendinguid üldse, aga pean olema endaga aus-- mu akadeemiline eesmärk oli olulisem ja selle kõrvalt tahtejõudu toitumiseks säästmine oli mulle raske. See asjaolu ning paar eriti halba trenni pärast söögi... s t jõulupühi valmistasid mind eriti hästi uueks aastaks ja uuteks eesmärkideks. Minu stardikaal on 74.7kg, eesmärk esialgu 60ndad ja mõistlik rasvaprotsent. 

 

Olen 2019. aasta eesmärkidele mõtlemist muu elu osas edasi lükanud, aga toitumise ja treeningu osas tean, et soovin need hoida ühe prioriteedina. Soovin sel aastal jõuda normaalse kehakoostiseni keharasva mõttes ning siis liikuda langetamiselt rohkem säilitamisele. Sealt edasi keskenduda rohkem tervislikule toitumisele ja elurütmile üldiselt ning treenida jõutõstmise meistrivõistluseks. Ma ei oska öelda, kas proovin osaleda juba 2019. sügisel, aga igal juhul on selline... võistluslik vorm ja trenn on mu eesmärgid. Ma ei soovi võtta tööalaseid eesmärke, mis mu tervislikku elu saboteeriksid. 

Et mulle meeldivad konkreetne siht ja tobedad nimed, alustasin kavas langetamist jõulisemalt uuesti eelmisel nädalal, Virk Jaanuar 2019 tähe all. Selle vältel seal eesmärgiks olla virgalt kavas ja harjuda vankumatu tervisliku elurütmiga. Proovin mitte trenne vahele jätta ning vaikselt elimineerida kõik takistused päevarütmis. Samuti tegelen toitumise vaimse tervise poolega-- arendan pühendumust, mõeldes põhjustele, miks seda teen; proovin tahtejõudu tugevdada hoides ranget joont ja mitte kellelegi järele andes ning mõtlen palju positiivsele. 

 

Mu peamised takistused või väljakutsed on järgmised:

  • Lõputu maiustuste jm toiduvool tööl. Ütlen ausalt-- meil tööl laua peal oleva toidu kogused ja ebatervislikkus on lihtsalt... mulle uskumatu. Tudengina elasin rohkem iseseisvas rütmis ja kohtasin küll ahvatlusi peol või kohvikus, aga mitte nt raamatukogu laudadel. Tööl käies ja nt enne lõunat, kus veresuhkur madal ja väsimus kõrgemal, on need ahvatlused tugevad. Paljud mu kolleegid ka peaaegu, et keelitavad sööma ja üks päev kohtasin üht toidutõukajat-- tehti nalja, et kui ma toodud maiustust ei söö, siis toidu tegija solvub. Eelistaksin seda, kui lepiksime tööl kokku, et niisama ebatervislikku toitu ei too, aga saan aru, et teistel inimestel sellist ahvatlustest hoidumise vajadust ei ole. Kuidas vallutan? Hoian ranget joont-- söön ainult seda, mis mul hommikul läbi mõeldud ja ei midagi muud. See on raske, aga tundub toimivat. Naljatledes vaatlen neid ahvatlusi tööl otsekui vaenlastena või segajatena-- takistused eesmärgi teel. 
  • Õhtul magusa igatsemine. Tõenäoliselt pärandusena magistritöö kirjutamise aegadest igatsen magusat. Praegu olen selle lahendanud nõnda, et söön nt õhtusöögi pooleks-- nt väikse omleti ja siis valgubatooni. Samas see on väga piiri peal lahendus, sest koju varutud batoonid on suur ahvatlus ning nad ei ole ka parim magusaisu leevendamise viis. Siin pean ehk varsti tegema suurema magusapausi (ka kavasiseselt), et suhkruisu taltsutada. Proovin praegu aga rahulikult. 
  • Vähe aega planeerimiseks. Minu teele satuvad päeva jooksul igasugused olukorrad, kus mul on võimalus midagi ebatervislikku osta või süüa. Senini on parim viis sellega tegelemiseks olnud planeerimine ja vastavalt ette valmistumine-- kas või kavavälise juurviljasnäki kaasa võtmine või nt einete poolitamine jne. Nt kui lähen enne õhtusööki pikemalt poodi, söön enne kas või mõne porgandi, et kõht poleks tühi. Kõike seda toetab toidu ette tegemine eelmisel õhtul ning päeva läbi mõtlemine. 
  • Kavavälised sündmused ja toit. Tean juba, et neid tuleb ja mul on 3 viisi, kuidas sellega toime tulla: a) valin ja söön alati salatit; b) üritan olla range ja oma eesmärki meeles pidada; c) olukorda sisenedes proovin söömisotsuse ära teha (enne, kui ma aju asub pantvangide vahetamise osas läbirääkimistele). 
  • Patutoidukorra muutumine patuõhtuks. See on minu jaoks igivana väljakutse-- harjumus, et võin patutoidukorda kohelda kui kõik-mis-mahub-ja-siis-veel toidukorda. Varasemalt olen siis söönud kõike, mida igatsen ja ehk veidi veel. See aga ei ole nüüd enam mõistlik-- olen piisavalt madalas kaalus, et nii lihtsalt ei langeta või langetan väga aeglaselt. See nõuab ümber mõtlemist, ümber harjumist. Ma veel ei tea, kuidas seda teen, aga eks lihtsalt proovin selle peale teadlikult mõelda
  • Õhtuti puhkamine ja emotsionaalsest toitumisest hoidumine. See teema on minu jaoks seotud mu koduga-- kas mu kodu ja mu õhtused harjumused toetavad seda, et puhkan ja mõnulen ilma toiduta ja märkan teisi rõõme. Põhjamaal harjusin sellega hästi ära, Eestis on see mulle siiani raske. Selles vallas soovin leida need tegevused, mida teha ilma toiduta ja mis mind rõõmustavad ja vajadusel lohutavad. Kui pikalt toitu emotsionaalse toena kasutada, siis minu jaoks vähemalt teised asjad otsekui... kahvatuvad. Et unustad ära, kui palju elamusi elus toovad palju õnne ja rahulolu ja on toidust täiesti eraldi. Nüüd hakkan neid jälle meenutama, arendama ja leidma.

Neid siis vallutan. 

***

Seda lugedes kõlan ehk ekstreemselt-- milleks olla nii range? Mul on selleks mitu põhjust. Esiteks pole ma ammu korralikult kavas olnud ja minu arust defineerib edu just see alguses keskendumine-- harjumine, kohandumine. Peas on veel meenutused kõikidest hetkedest, mil ostukorvi langes kommikott või sõbraga sai pastasse uputud. Rangus on siis ajutine, aga hea abimees.

Teiseks elan veel uues elurütmis, kus liigun varasema kaalulangetusega võrreldes vähem. Kui varem lubas igapäevane rattasõit mul ehk siit sealt rohkem süüa, aga ikka kaalu langetada, siis nüüd liigun aeroobses mõttes vähem. 

Kolmandaks olen kaalulangetusfaasis, kus on lihtsalt raskem kaalu langetada. Jõutrenn toob söögiisu ning ümbritsev keskkond kommivoolu, eesmärk on mulle aga ikkagi oluline. Sellisel perioodil ongi oluline see igapäevane keskmine energiadefitsiit-- et see ikka oleks defitsiit. Nt tööl öeldakse mu keeldumise peale sageli, et no mis see üks koogitükk teeb. Ma pole senini väga jõuliselt selgitanud, aga tean hästi: juba ühes koogitükis võib olla 300 kalorit ja rohkem. Sageli viib üks tükk teiseni. Ning just nendest igapäevastest väikestest otsustest see langus tuleb. Ja neid otsuseid valesti tehes muutub ka mõtlemine ja tahtejõud-- kas harjud järele andma või harjud jääma endale kindlaks. 

***

Esimene nädal läks väga hästi, kuigi sinna sattus 1 perekondlik patutoidukord ning aastavahetus. Aastavahetusel võtsin vabalt, šampuse ja õhtusöögikaloreid aitas aga leevendada tantsumaraton hommikuni ühes vene hipsterbaaris. See oli muide üks nendest toiduvabadest rõõmudest-- tantsimineheart, abiks tugevad lihased. Perekondlik patutoidukord tuli jõulude hilisest tähistamisest ja ka seda pidasin põhimõtteliselt oluliseks-- et erilisel päeval toitu nautida. Edaspidi aga proovin üritusi liiga erilisteks jaanuarikuus mitte mõelda. Muus osas olen olnud tubli-- vahtinud komme tööl motiveeriva vaenulikkusega, öelnud vanaema toidupakile kurva, aga otsustava ei, enne shoppamist porgandeid söönud ja trennis korralikult madistanud. Tunnen endast teatavat vääramatut jõudu ja tugevust-- nüüd on aeg see langus korralikult ette võtta ja joon alla tõmmata.

 

Ma olen muidugi mitu korda kõike seda juba öelnud ja saan lihtsalt.. edasi proovida. Ma ei taha olla see igavene langetaja, kes läbi kogu elu räägib ja on rahulolematu, aga kunagi ette ei võta või kriitilist edu ei saavuta. Ma ei soovi seada eesmärki olla "ideaalne" või "kõhn", vaid olla enam vähem heas vormis ja lõpetada see suur langus. Kindlasti on toitumine terve elu suur väljakutse, nagu maailma tervisestatistika näitab. Aga edaspidi võiks ta olla.. keskmine väljakutse. 

Head uut aastat ja virka jaanuarit!