Eile tegin suure otsuse ära - registreerusin järgmise aasta Ironman 70.3 Otepää etapile. Maksis küll palju, hetkel odavam regamine (I regamise voor), kuid siiski 185 eurot. Aga õnneks mu kallis ema tegi mulle sünnipäevakingi ja lubas pool registreerimistasu mulle kinkida. Eks ta teab, et ma olen spordis leidnud oma kire ja näeb, et ma olen tervislikum ja aktiivsem. Nüüd tuleb Ironmani jaoks hakata juba ettevalmistusi tegema.

Jooksutreener mul on, kes mulle nüüd kava tegi. Jooksen nii lõike kui mäkke kui ka pikemaid maid. Jooksud siis kolm korda nädalas. Sellele lisaks peab tegema ka ratast ning ujumist. Ujumine on mulle muidugi kõige raskem ala, olen iseõppinud ja ausalt eriti pikki maid ujunud pole. Peab vist ujumise jaoks ka treeneri leidma, et suudaks võimalikult efektiivselt ning energiat säästes see 1,9 km ära ujuda. Kiirust nii palju polegi vaja, vastupidavust on vaja. Ja peale seda ju Otepää rasketel teedel 90 km ratast vaja sõita. Selle jaoks pean muidugi muretsema endale maanteeratta. See on uue kevade eesmärk. Ma tean, et saan hakkama. Siiani olen ju saanud hakkama kõigega, milles esialgu kahtlesin.

See aasta registreeritud veel kolmele poolmaratonile, mõned vahepealsed väiksemad jooksud ka. Kõrvemaa triatlon ootab ka, samuti Telia 4:18:4 (Otepääl oli see mu esimene triatlon).

Nüüd aga toitumiseks. Nagu ikka paljudel, suvi on selline ebastabiilne aeg. Palju väljas ja palju külas. Nüüd aga tulin eile õhtul koju, olen üksi, lapsed ära. Panin toitumiskava kokku, tegin poenimekirja ja tegin vajalikud ostud. Nüüd siis jälle kavas, enesetunne nii hea. Kuigi väikse šokolaaditüki paneks küll põske. Minu ainuke patt on lusikatäis mett tee sees. Mesi sai ka nüüd muidugi otsa.

Peab hakkama taas harjuma nende suurte toidukogustega. Pool liitrit smuutit on ikka liiga palju minu jaoks. Aga eks ma siis pikendasin lihtsalt tarbimise aega, jõin kahes osas.

Proovin olla taas tubli - hea vormi alus on ju tervislik ja täisväärtuslik toitumine. Seda Fitlap pakub. Pealegi nii head söögid.

Praegu tean, et järgmine nädal on kaks päeva, kus ma ei saa kava jälgida. Lähen lastega Soome. Tean, tean, nüüd mõni kirjutab, et saab küll - võta seda ja tee toda. Aga ausalt, kui mul ei suurt probleemi, siis ma olen ikka seltskondlik. Proovin küll teha paremad valikud aga olen juba käinud oma karbikestega kahepäevasel koori väljasõidul, kus lõpuks kõik mind imelikult vaatasid. Lastele ka ju ei taha näidata, et mõtlen pidevalt toidule.

Kuid tahaks väga lubada, et kõik kodus olevad päevad ma olen tubli.