No mina ka ei tea.

Kuidagi kava järgmine on läinud mul selliseks vabaks. Aga mis teha, võistlused ja sünnipäevad ja kodust eemal olek.

Tean, me kõik leiame vabandusi. Aga minu põhimõte on, et miski, kaasa arvatud Fitlap, ei saa mu elu dikteerida. Seega ei tee endale võistluspäevaks topsidega kaasa fitlapi toite, ikka tõmbad peale jooksu selle pakutud supi sisse. Sünnipäevadel ka ei hakka ju oma karbiga minema, pole nagu minu stiil ja kuidagi nagu ebaviisakas tundub mulle.

Seega olen ikka patustanud - jäätist ja kooki jm on ikka läinud. Nii meeletu energiapuudus või miski muu on. Neelud käivad kiire energia järgi, olgu selleks siis kommike või jäätis.

Koolivaheajal olin külas, meid oli 5, neist 3 last. Mina olin põhiline toiduvalmistaja. No ei hakanud oma pottides tegema. Ega kaalu ka ei olnud käepärast. Ja ikka sai ju jäätis süüa ja sünnipäevad olid jne. Ning üks asi, miks ma ei taha ka igal pool paaniliselt kaaluda või teatada, et seda või teist ma ei tohi või saa süüa, on see, et mul ju kasvab kaks tütart. Kõige halvem eeskuju, mis ma saan neile anda on see, et toitumine on midagi sellist, mille peale pidevalt mõtlema peab. Jah, toitumisele peab mõtlema aga samas peaks see toimuma nii, et tervislik toitumine ja portsjoni suurus on meil loomulik. Ei taha, et plikad õpiks, et ongi normaalne iga kohupiima grammi pärast muretseda.

Kodus süüa tehes ma kaalun toiduaineid. Aga ütlen ka tüdrukutele, et teen retsepti järgi, kooki küpsetades ju jälgid ka retsepti.

Samas tänasega vaatasin, et kaal jälle 400g langenud. Tähendab, teen õigest. Kaalu mul tegelikult langetada pole vaja, kui langeb rahulikult, siis tehku seda. Peaasi, et jääb 5-ga algavaks (ehk ei tõuse). Fitlapi retsepte ja koguseid jälgin ikka aga võtan rahulikult. Kui ikka on isu süüa ära üks jäätis, siis söön.

 

Samas võiks ju mott olla peal küll. Mulle öeldakse nii palju, et mul on näost näha, et olen palju kaalu langetanud. Kusjuures langenud on viimase 4 kuuga 4kg vaid. Inimesed arvavad, et kaalu on langenud 8-10 kg. Eks mul paistab tõesti välja. Riidekapitühjendus võiks ka tõsta motivatsiooni, sain pool kappi tühjaks suureks jäänud riietest. Ma olen palju tööd teinud, et oma figuuri parandada, seega tuleb seda siis ka näidata, mitte lohvakate asjade alla ära peita. Peika leidis küll, et mis ma neid ära annan, äkki läheb mõne aasta pärast vaja. EI, ma ei võta oluliselt kaalu enam juurde. Ja kui peaks juhtuma, et võtan, siis peangi minema pea norgus poodi ja suuremaid riideid ostma. Kui kapis hakkavad riided väikseks jääma, siis on probleem.

Kooliaasta lõpp, eksamid tulevad, nii väsinud. Tütrel sünnipäev, iga nädalavahetus mõni spordiüritus/-võistlus.

Nüüd on suurema koormuse korral hakanud jalg ka valutama suure varba juurest. Arst arvas, et tegu ülekoormusega ja ma peaks puhkama. Ei oska puhata, spordisõltuvus. Eks reedel tütre sünnipäeva pidu, siis ei jõua muud niikuinii teha ja kuidagi pean sundima end laupäeval ka puhkama (võibolla väike jalutuskäik emaga - ei suuda ikka kodus istuda). Pühapäeval võtan ette oma esimese poolmaratoni - Tartu maastikumaraton - 23 km. Kerge paanika hinges, et millise tempoga minema peaks.

Aga Maijooksul siis paljude fitlapijatega kohtume!