Hiljuti saadeti mulle küsitlus, et kas olen liikuv, kas harrastan rahvasporti ja kui ei, siis mis mind takistab. Õnneks oli loetelus peale spordisaali kauguse, kehva rahalise olukorra ja muu sellise ka tavapärane laiskus, nii et sain ausalt vastata - olen laisk, ei liigu ega tegele millegagi. Aga sees juba vaikselt mitu aega kripeldas, sest enne puusaliigeste operatsioone ja olin vaatamata oma "kivi puusadele" üpriski liikuv. Sõitsin ratast ja tegin kepikõndi. Peale operatsioone tahtsin kohe traavima hakata, aga võta näpust, liikumismuster oli hoopis teine ja minu jalalihased ikka üldse minuga koostööd ei teinud. Võtsin valuvaigisti sisse ja sundisin aga siis tegid jalad mulle füüsiliselt selgeks, et ikka ei kõnni siin midagi, jalad lõid tursesse, perearst naeris, et Riima, sa oled nüüd endale sporditrauma tekitanud, muidugi jalanõud olid ka jalas ikka jumala valed. Jalgrattaga ei julge veel sõita, kuidagi hirm on ratta pealt maha tulekuga, et äkki jalad ei pea, kukun, teen endale liiga. Kord ma vanade puusadega nii kukkusin ja olin oma värava taga külitsi maas.

Aga võtsin ma hoogu mis ma võtsin, tegin suure väljamineku, ostsin endale saapad ja hakkasin täna käima. Korralikud matkasaapad, võtsin kepid ja panin minema. Kallid saapad on head saapad, astusin nagu muiste, muidugi õige käimis- ja astumismustriga ja ikka metsa poole. Täna on superilus ilm, nii et naha sain märjaks ja tuju heaks. Nautisin igat sammu, nuusutasin maha langenud lehtede lõhna ja tundsin et elu hakkab tasapisi minu juurde tagasi tulema - super tunne.

Tavaliselt oli mu marsruut seitse kilomeetrit, kolm ja pool sinna ja tagasi. Täna pidin endale meelde tuletama, et väga kaugele ka ei või minna, sest tagasi tuleb ka tulla. Esialgu panin lühema marsruudi , kuid töö käigus pikendasin seda veidi, ainult veidi ja siis tulin ka tagasi, tundub et parasjagu, kell näitas tagasi jõudes 3, 83 kilomeetrit, natuke üle poole aga keha ütleb , et parasjagu. Jalad surisevad veidike aga olla on hea.

Külastasin sellist asjapulka nagu kinesioloog, tema ütles, et lihased on head, parajas toonuses aga kuna enam kui pool elu kõndisin oma kaasasündinud, nihkes puusaliigestega, siis nüüd ei jõua impulss ajust lihasteni ja lihas tõmbub krampi. Nii et nüüd püüan oma lihastega ja jalgadega ja ajuga sõbraks saada, koostööd teha, et me kõik asjast ühtemoodi aru saaksime ja ikka rõõmsalt koos liiguksime. Nii hea oli taas kõndida.