Lõpuks jõudis ka meie maale lumi! Küll on tore. Lapsed, keda tuli muidu telefoni äravõtmise ähvardusega õue peksta läksid täiesti vabatahtlikult ja möllasid seal mitu tundi ehitades memmesid ja lumekindlusi ja kelgutades ja tegid lumeingleid. Mina käisin õues lund rookimas - mu pesamuna magab lõunaund ainult vankris. Ja kuigi meil pole siin mingid poolemeetrised hanged, siis läbi raske sulalume seda vankrit nügida - see on paras trenn. Eks lumelabidaga lehvitamine oli ka korralik trenn. Peale seda kui olin suutnud puhtaks rookida parkimisplatsi ning tee värava juurest ukseni ja edasi saunani tuli tuppa riideid vahetama minna, sest higi lahmas ja pulss oli laes. See märg ja raske lumi. Rassimise tulemusel valmis kärutamiseks trass - täpselt 92 sammu pikk. Ja nii ma siis pendeldasin seda lugematu arvu kordi enne kui laps uinus.

Pool tundi peale lapse uinumist saabus ka sahk. Nüüd oleks saanud kärutada kasvõi pealinnani välja, aga enam polnud vajadust. Eks homme jälle päev.

Söömisest ma ei räägi endiselt veel. Homme saab karantiin läbi ja siis luban hakata kõige eeskujulikumaks fitlapperiks viie kilomeetri raadiuses ja saan jälle allasajaseks. Igaksjuhuks rohkem ei luba. Ma ju tunnen end pisut.