Kuidas mul siis läheb? Muidu hästi, kui kaalulangetamine välja arvata. See ei taha kuidagi hoogu sisse saada. Ma aegajalt ikka imestan, et miks ma ei suda võitluses kaaluga olla edukas. Ometi on mul olemas kõik teadmised. Mulle meeldib endast mõelda kui terasest ja mõtlemisvõimelisest inimesest, kes suudab oma elu enam vähem rahuldavalt korraldada ja kontrollida. Aga näe, kaalulangetamisega hakkama ei saa. Ma tean väga hästi, mis ma teen valesti, aga millegipärast ei suuda ma teha õigesti. Peale järjekordse küpsise söömist mõtlesin taas, et miks ma ometi nii teen. Ma tean ju väga hästi, et  

a) seda küpsist pole mulle tegelikult vaja, 

b) see küpsis pole isegi nii hea, et kaalu kontrolli alla saamist edasi lükata

c) ma ei söö seda, sest mul on kõht tühi, vaid seetõttu, et mul on igav, halb tuju, hea tuju, väsimus, mõni mure või rõõm hingel või lihtsalt see satub mulle kätte

d) kava järgmisel ei ole mingit mõtet, kui sa sööd kõik neli korda ilusasti kava järgi ja siis vahepeal pugid küpsiseid.

Aga millegipärast leian ma end ikka küpsis hambus külmkapi sisu uurimas ja imestamas, miks ma küll nii nõrga iseloomuga olen...

Olgu, aitab halast, lähen söön ühe küpsise. Nali. Lähen magama hoopis. Möödunud ööl seda eriti teha ei saanud, sest pesamuna ajas kogemata öö ja päeva sassi ning oli üleval alates 23.00 kuni 04.15...