Nii, uus aasta ongi käes. Aastavahetuse pidustused läksid toidu mõttes rahumeelselt - süüa liiga palju ei antud. Keegi oli ainult mitu pannitäit piparkooke küpsetanud. Hoolimatu tegu. Aga ma üritasin vana aasta jooksul nii palju ära süüa kui võimalik, et siis uuel aastal puhtalt lehelt alustada. Nagu ikka. Uus aasta algas aga sootuks uute tuultega, nii et piparkookidele polnud enam aega mõeldagi. Nimelt veidi enne südaööd tõusis pojal kõrge palavik. Ja ikka nii kõrge, et oleks võinud ta ahju asemel kasutusse võtta.

Järeldus, ikkagi jõudis koroona meieni ka. Nüüd olen dilemma ees. No et kas süüa seni head ja paremat kuni veel maitsemeel on säilinud (lõhna- ja maitsemeele kadumine pidi olema kindel tunnus) ja mitte hakata viiruseohus keha kaalulangetamisega kurnama või ikkagi olla eeskujulik kaalulangetaja ja loota, et see jama minust siiski mööda läheb.

Senini pole igatahes erilisi sümptomeid ilmnenud. Jah, olen väsinud ja kurk on pisut kare, aga tavaolukorras ma ei pööraks sellele mingit tähelepanu. Mul on väike laps, kes ei hinda minu ööund liiga kõrgelt, loomulikult olen ma väsinud. Ma käin iga päev õues jalutamas, veidike külma õhku sisse ahmitud ja kurk ikka annab tunda. Nüüd aga, kus mind on lähikontaktseks tembeldatud, on kohe kahtlused ja kõhklused platsis. Äkki siiski koroona...

Suurt vahet muidugi pole. Ma olen sõnakuuleliku inimesena ilusasti kodus püsinud. Aasta vahetuse puhul ei käinud kõiki naabreid tuttavaid ja võhivõõraid kallistamas ja musitamas. Täiesti vastutustundlik kodanik. Homme helistan perearstile ja vaatan, millised on tema edasised suunised.

Täna saatsin sõbranna poodi toiduvarusid täiendama. Andsin kaasa pika nimekirja, võimalikult umbmäärase. A la, et too midagi head õhtusöögiks. Ja siis lisasin paar sellist spetsiifilisemat asja ka nimekirja, et ta saaks ikka riiulite vahel seigelda. Aga sõbranna kiituseks tuleb öelda, et ta oli täiest ülesande kõrgusel. Tõi kärutäie (sõna otseses mõttes) head ja paremat ja sugugi ei helistanud iga riiuli juurest, et kas seda või teist (nagu teeb mu abikaasa kui ta poodi saadetakse). Tegelikult oli päris tore poekotte lahti pakkida ja vaadata, et mida siis toodi. Natuke nagu jõulud ja puha.

No igatahes on mul nüüd kapp toitu täis ja saab hakata mõtlema, et mida head küll homme süüa teha. Hommikuks puder (kui viitsin), lõunaks supp (seda vast ikka viitsin, sest jätkub kauaks) ja õhtuks... äkki jälle supp :D