Kaaluga pole kelkida. Ikka kõigun 80 piiril...

Niisiis- kui suur on minu roheline jalajälg? Peale mind tulgu või veeuputus?

Ausalt- olen üpris roheline inimene- ma ei loobi prügi maha ega autoaknast välja. Ei vii üleliigseid riideid prügikasti ega viska toitu enne riknemist ära. Tagastan taara. Süda kisub kokku, kui näen meie toreda ajastu tulemina kasutatud maske tuules lendlemas...

Minu elu peaks lihtsustama igasugused jäätmejaamad ja taaskasutuskeskused. Aga iga kord, kui pean külastama kohalikku jäätmejaama, saan sealt sellise negatiivse laksu, et olen võimeline oma prügi tee äärde maha kallama. Olen muidugi lootnud meie valla jäätmejaama peale ka vaid 3 korda. Teistel kordadel olen külastanud teisi paiku, kus millegipärast sellist kogemust ei saa...

Esimesel korral laabus kõik kenasti. Teisel korral otsides infot jaama avatuse kohta oli kodulehel avatud olemise ajad, aga laadides koorma vanu ajakirju ja riideid peale, sõites kohale, oli suletuse info kiri kulunud luitunud paberilipikul eelviimase elektriposti küljes enne suletud väravat. Ja pool aastat suletud.

Nüüd siis üritasin kolmandat korda. Otsisin kodulehelt ja näoraamatust avatuse infot (ikkagi ju koroona aeg!) Avatud. Helistasin nende infotelefonile (nii igaks juhuks) ja telefon ei vastanud. Helistasin veel paaril korral, et kindel ola. Ikka ei vastanud. Kindluse mõttes helistasin ka valda. Sealne sekretär ei teadnud jäätmejaama kohta midagi.

Panime laupäeval koorma peale. Kärusse ka vana eterniiti. Ja kohale jõudes selgus, et nemad eterniiti küll vastu ei võta. Ja üldiselt pean ise vaatama, kuidas mu ajakirjad konteinerisse mahuvad- inimesed panevad sinna terveid pappkarpe ja nii mulle vaid tunduvat, et konteiner täis. Nii ma siis hüppasin konteineris, et ruumi teha. Saingi augu sisse, kuhu silma järgi umbes pooled mu ajakirjad mahuvad. Siis tuli isa- poeg oma pappkaste andma ja loomulikult minu auku! Kui ma kisa tõstsin, vaadati mind süüdistavalt kui hüsteerikut.

Samal ajal üritas minu abikaasa klaasist ja metallist pakendeid ära anda. ka need konteinerid olid peaaegu triiki täis. Kõik anumad tuli ükshaaval sisse toppida ja oh õudu- kotist tuli ka välja katkine aknaklaasi ruut (selline pisike- vana maamaja 6- ruuduga aknast 1 osa) Ja siis läks märuliks. Jäätmejaama operaator karjus nagu keegi oleks teda soodsast kohast pigistanud- kuidas ta ei võta meilt enam midagi vastu, kuidas meie üritame talle sorteerimata jäätmeid sokutada ja kuidas ta meiega koheselt suhte lõpetab. Ja üleüldse pidi kõik kodulehel kirjas olema, kuidas sorteerima peab.

Suutsime suruda suurema osa kaasasolnud jäätmeid ikkagi konteinerisse. Mingi osa, mida kuhugi paigutada ei osanud jäi küll alles. Ja ka eterniit. Lahkemaks muutunud operaator pakkus, et võime meie kandi pealinna ära viia, lubas sinna ettegi helistada. On see siis kaugel? Nojah- ega see 35 kilomeetrit sinna ju tapaks- aga siiski oli juba laupäeva pealelõuna ja päevaga muudki plaanid. Pealegi oli ta oma kisamisega mind juba nii marru ajanud, et oleksin kogu jama talle aia taha maha kallanud, kui poleks kaameraid kartnud.

Sõitsime hoopis 10 kilomeetri kaugusele teise maakonda ja andsime eterniidi tasu eest ja sõbralikult ära. Mõjutas siis tasuline teenus sealse operaatori suhtumist, aga suhtumine oli soojem ning tundus et ka nende konteinerid on enamus tühjad.

PS: Mees eemaldas viimaks tellingud, millel meie kassidel oli hea lesida ja tuppa küsida. Nii tuli meisterdada mingi uus pukk. Nüüd veel vaja veidi lihvida ja värvida. Tundub, et kassid on õnnelikud.