Olen ületanud nõidusliku piiri, kus kõikusin peaaegu 2 aastat. Nüüd olen juba 3 nädal alla eelmise kümne. Eks pisike võit seegi. Kui samamoodi jätkub, saan soovitud kaalu 25 aata pärast. Aga tütar arvas, et võit on juba seegi, et kodukontoris pole juurde võtnud.

Nüüd kui riik on jälle kinni, on mu maailm kahanenud nii pisikeseks, et enam auguservast valgust sisse ei paista. Minu tööinimese põli lõpeb 10 aasta pärast ja tõenäoliselt ikka kodukontoris. Ja kui julgengi kodunt nina välja pista, siis on see kindlalt kaetud koonukaitsega. (Peab neid hakkama teiste riietega komplektis õmblema) Pildil minu batsillikleit- tegin selle juurde ka maskid, aga jagasin sõpradele ära. Küllap pean endale ikka ka õmblema.

Ja kodust välja polegi vaja minna- isegi toidu saan koju tellida. (Mis sellest, et kojuveo järjekord jõuab minuni siis, kui möödunud nädal või poolteist ja kõik soodushinnaga tellitud kaubad on ammu otsas) Pole enam käia kuskil, sest kõik ettevõtted on pankrotis ja vaid tuul ulub üle väikese tigeda kodumaa. Arstilegi lastakse vaid 2 korda aastas vaktsineerimiseks, kui vanus on üle 65.

Arvate et näen asju liiga mustalt? Kõik märgid ja teadusuuringud näitavad, et koroona ei kao, vaid muteerub palju nakkavamaks ja vaktsiiinidele viletsamalt alluvaks. Kahe aastaga on ka teatud sessoonsus märgatav- igal aastal märtsis pannakse riik lukku ja kuidas need kinni pandud ettevõtted peaksid ellu jääma? Ega riikki saa igavesti toetusi külvata. Raha lihtsalt ei kasva puu otsas. Lastega on eriti pahasti- peale kasvab põlvkond, kes juba praeguseks pole 2 aastat pidanud õppima- sest kontrollisüsteem on ju maas. Nende närvisüsteemist ei hakka üldse rääkima...

Kui minu maailm juba nii must on ja mul käivad ikka pereliikmed edasi- tagasi, siis mida teevad hooldekodude vanakesed, kes juba kaks aastat omakseid ei näe? Minu meelest 92 aastasele vanurile ei ole enam kuigi palju loomulikku aega jäänud. Talle ei saa öelda, et kannata ära, varsti läheb paremaks.

Kõik riigid, kes praegu Euroopa Liidust sõltumatult vaktsiine hangivad ja oma inimesi massiliselt iga vahendiga vaktsineerivad, saavad oma nakatumiste arvud mühinal alla (Inglismaal on aasta alguse 1500 pealt kukkunud 150le- ja seda vaid 2,5 kuuga). Vaid meil tõuseb ja keeldudega sahmitakse nagu koerasaba jupikaupa lõikamisega.

Nii et minu elus pole mingit rõõmu- peale 4 korda päevas söömise.

PS: Lumi tuli tagasi, kui kevad oli juba peal- koheselt lõpetas vana kass õues käimise...või peaaegu lõpetas. Vana koer hakkas ohjeldamatult sööma. Oleksime nagu sea võtnud. Ja noor kass teeb lindude söödamaja all kaelamurdvaid hüppeid, et ehk saab mõne hooletu tihase? Kohal on ka 3 musträästast, kes tihaste suust pudisevat hoolega lumelt kokku korjavad.