Terve oma teadliku elu olen võidelunud kaaluga. Vahel on teda päriselt pisut liiga palju olnud, aga on olnud ka aeg, kus see kaal ainult minu enda väikses peakeses kinni oli. Kaal on tulnud ja läinud. Endaga rahulolu pole sellega kaasnenud. Või õigemini, kaasnenud vaid hetkeks. Vanusega on kaalu aina keerulisem kaotada. Enne kolmekümnendat eluaastat piisas paari-kolme kilo kaotamiseks paarist päevast. Tegin nö paastu ja asi ants. Viimastel aastatel on asi tunduvalt raskem. Kaks-kolm kilo võib päeva jooksul vabalt juurde tulla, aga nendest lahti saamine võtab nädala- kaks. Seega on kaalu normipiirides hoidmine igapäevane väljakutse.

Jah, mõni võib nüüd mõelda, et millest ma siin üldse räägin. Minu maksimaalne raskus on olnud 85 kilo ja seda sünnitusele minnes. Kui ma parasjagu rase pole olnud, siis on suurim registreeritud number olnud 63 kilo. Võiks isegi öelda, et täiesti normaalne. Jah, võiks. Aga minu enda jaoks oli seda nii kümme kilo liiga palju. 

Põhiliselt ongi minu kaalukaotus toiminud suure nutu ja halaga. Reeglina jõuan juba paari kilo kaugusele soovitud tulemusest ja jõud saab otsa. Motivatsiooni lihtsalt ei jätku. Ja siis pisitasa hiilivad need 5 kuni 8 kilo jälle kaalu peale tagasi. 

Jah, olen proovinud erinevaid kaalulangetusskeeme. Ja ainuke, mis tõesti enam-vähem püsiva tulemuse on andnud, ongi Fitlap. Esimest korda liitusin Fitlapiga umbes-täpselt kaks aastat tagasi. Olin sel ajal juba täiesti meeleheitel, sest näis et ükski tegevus ei andnud oodatud tulemust. Ma käisin kõvasti trennis, toitusin enda meelset tervislikult, aga kaal ei liikunud alla, vaid hoopis sinna teisele poole. Kui ma õigesti mäletan, siis oligi minu number tol ajal 62 kilo. Kokku järgisin ma kava umbes pool aastat. Mitte päris sada protsenti, aga umbes 85. Ja kaal tõesti langes. Ilusti. Rahulikult ja mõnusalt. Jõudsin peaaegu soovitud numbrini (54kg), kõigest kaks kilo jäi puudu, kui mul viskas kopa ette. Ma ei suutnud endam ühtegi porgandit ja tatrahelvest kaaluda ja karpidega majandada. Osalt arvasin ka, et põhimõtted peaksid ju selged olema ja grammid käe sees. Milleks siis ennast pooleks arvutada? Elan ju vaid üks kord.

Pool aastat hiljem kaalusin ma juba 60 kilo.

Võtsin ennast uuesti kokku. Fitlapiga ei liitunud, aga hakkasin uuesti toitu kaaluma (numbrid olid mulle pähe kulunud) ja karbiga tööle kaasa võtma. Püüdsin ka liikuda teadlikumalt ja vähem magusat tarvitada. Pool aastat hiljem nägin ma kaalul ka oma soovnumbrit. Teate, see ei teinud mind üldse õnnelikuks. Mitte tingimata õnnetuks, aga ma arvasin alati, et eesmärgi saavutamisega kaasneb ka suur rahulolutunne. Mina seda ei kogenud. 

Umbes siis ma otsusatasin ma eesmärke muuta. Mitte ajada taga numbrit, või õigemini mitte kaalunumbrit vaid rasvaprotsenti. Ostsin nutikad abimehed ja alustasin rännakut. Enda meelest ikka teadlikult, rakendades teadmisi toitumisest, psühholoogiast ja anatoomiast. Paar protsenti läks alla ja siis jälle tuli tagasi. Ääretult frustreeriv! 

Ja siin ma nüüd olen. Vajan taas abi, sest tean, et Fitlap on siiani ainus meetod, mis mind on ühel või teisel viisil eesmärgini juhatanud. Hoidke mulle pöialt :)