Kui aprillis oli motivatsioon ja 100% pühendumine, siis maikuu on kujunenud väga keeruliseks. Korraks hakkas tunduma, et vist libisen kõigele vaatamata (oma uuele diabeedidiagnoosile ja kõrgele vererõhule ja innustunud trennitegemisele) tagasi vanadesse mustritesse ja söön ikka magusat edasi ning vitsutan õhtuti võileibu. Kõik sai alguse sellest, kui poole maikuu pealt külmetasin ning kaal hüppa kohe kahe kilo võrra kõrgemale. Kuskilt mälusügavustest tuli meelde, et vist on varem ka nii juhtunud, et haigusega kaal tõuseb, aga mu ajule mõjus kaalutõusu nägemine väga rängalt - aju kohe otsustas, et nii, selge!, siin ei ole enam midagi proovida ega pingutada. kõik rongid on läinud ega nüüd polegi muud, kui hakkame jälle vana elustiili elama!
Aga ma ikkagi püüdsin oma aju üle kavaldada. Nimelt korrutasin endale seda ühte lauset, mida öeldakse suitsetamise mahajätmise kohta: "never guit quitting! Never quit quitting!" Seda ei saa tegelikult toitumisharjumuste muutmise konteksti hästi panna, sest siin ei ole ju tegemist millestki looumisega vaid otse vastupidi - uutest harjumustest kinni hoidmisega. Aga pigem tõlgendan seda siis nii, et kui isegi üks päev on läinud täiesti metsa ja olen hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks söönud omatehtud küpsisetorti, siis kõige olulisem on järgmine päev ikkagi uuesti reele saada. Sest nii kerge on tulema see käega löömise tunne, et ah, no kõik on nüüd läinud! Aga nagu graafikust näha, siis toimus päris korralik seisak, aga kui külmetus mööda läks ning ikkagi püüdsin kavas püsida, siis 31. maiks olen jälle graafikujoone kinni püüdnud ning kui suurt pilti vaadata, siis ei ole ju midagi hullu juhtunud. Aga enesetunne on selle kõige juures väga kehva olnud, väga palju patustamist ja salaja söömist on igapäeva juurde siginenud ja see on midagi, millega ma pean nüüd tegelema.
Haige olles ei ole ka üldse tahtmist süüa teha. Peamiselt toitusin sepikust ja Matsimoka pasteedist. See on küll üks hea kraam, aga oi kui lihtne on endale veel üks võileib teha ja sedasi üle süüa.
Samas olen enda üle selles osas uhke, et jätkasin igal nädalal jõusaalis käimist, isegi, kui tundsin end päris nõrgalt. See oli nii naljakas kogemus: keha oli nagu makaron! Ei jaksanud 6-kilost hantlit ka tõsta, selline tunne oli, et see kukub mulle näkku, käed lihtsalt ei jaksa hoida. Iganädalaselt on mul eesmärk jõuda jõusaali vähemalt 2 korda, siis haiguse ajal käisin 1 kord. Aga ikkagi käisin! Ja olen jälle tagasi kahe korra juures ning jaksan ka hantlit tõsta.
Samme tegin ka väga tublilt - kuu peale tuli kokku 370 000 sammu! Juunikuu eesmärgiks panen 400 000 sammu!
Kokkuvõttes võiks öelda, et see oli siis mu esimene libastumine mu uuel (sellekordsel) Fitlapi rajal ja loodan, et komistamine jäi pigem väikeseks, ning kepslen oma eesmärgi (diabeedivaba elu!) poole edasi!
