Veidi veider on kirjutada seda klassikalist "Miks alustasin Fitlapiga" postitust aga tahaks eelkõige et endal oleks kusagil silme all, miks ma siis ikkagi tahtsin oma ellu muutust.
Ma olen emotsionaalne sööja. Kui olen kurb, siis tõstan enda tuju söögiga, kui olen rõõmus, siis tahan nautida mõnda head rooga, kui olin tubli treenija, siis premeerin ennast šokolaadiga ja kui on veidi stressirohke päev, siis söön valimatult kõike. Seda panin juba ammu tähele, et kui mõnel sõbrannal näiteks eksamiperioodil kaal langes, siis mul alati tõusis. Isegi peale mandlioperatsiooni teisel päeval ajasin ma juba tahket toitu kurgust alla. Aga alles hiljaaegu avastasin, kui suures supis (hah, pun indended), ma ikkagi olin. Kohe, kui oli mõni tüli või stressiriklam olukord, sirutus minu käsi millegi magusa järele. Tundsin et ainult söömine on see, mis saab mul sel hetkel tuju parandada, et ainult kommikotist saan selle hea emotsiooni. Eks seal ole omajagu tõtt ka, on ju tõestatud et söömine aitab vabastada heatuju hormoone (teaduslik spetsiifika pole mu tugevaim külg) ning nii ma siis seal kompenseerisingi seda, mis päriselus saamata jäi.
Keskmise ülekaalulisega võrreldes olen ma alati siiski pigem üsna kehaliselt aktiivne olnud. Olen ratsutanud tõusude ja mõõnadega u 20 aastat, mänginud võrkpalli, alati palju kõndinud. Nüüd, olles 3 aasta jooksul 2 last sünnitanud, siis pole ratsutama eriti jõudnud kuid maal oma talus asjatades saab ka lastega iga päev vabalt 10000 sammu täis. Pigem isegi 15000 keskmiselt päevas. Lisaks sellele et pööran rohkem rõhku oma toitumisele, siis jälgin ka rohkem oma füüsist. Okei, sammud on toredad aga kui su keha on nendega nii harjunud, siis tuleb veidi koormus tõsta.
Hetkel vaevlen ka depressiooni käes. Õnneks rohtudest olen siiamaani saanud hoiduda kuid just seepärast tean, et pean pöörama oma elus uue lehekülje ning ennast taas esile tõstma. Muidugi on lapsed olulised ja kodu oluline ja muud tööd olulised, kuid kurat, mina olen ju ka oluline. Olen juba ammu ennast proovinud vaimselt suunata õnnelikuma mina poole, kuid reaalselt tegudeks on läinud alles viimastel kuudel. Kui muidu kannustas tervislikumalt toituma või rohkem trenni tegema see palju kardetud kaalunumber, siis praegu olen saanud selle numbri enda jaoks tahaplaanile sättida ning keskenduda enesetundele. Nii mu mõistus, kui keha on saanud aru et peale trenni on enesetunne alati kordades parem, kui see oli enne. Ja igasugused vabandused, a'la olen ju lastega ja mul pole aega, on nüüd aknast välja visatud. Käin õhtuti lastega kõrvalasulas kergliiklusteel jooksmas ja jalutamas või teeme koos mõnda Youtube trenni. Kui lastele juba noorena sisse süstida spordipisik, siis ehk ei pea nad kunagi tulevikus enam samasuguste deemonitega võitlema nagu mina. Ja supermõnus, kui sul on entusiastlik trennikaaslane kohe omas kodus võtta.
Muutused on visad rakenduma aga püüan end ka mitte ülemäära karistada eksimuste eest. Üks päev rajalt kõrvale astumist ei defineeri veel seda, kes ma olen. Kuid 100% kavas oldud päeva eest väikse patsutuse õlale olen küll ära teeninud. Kuid ainult patsutuse, hetkel muul pole minu preemiasüsteemis kohta.
