Käsk on vanem kui meie ja proovin siis ka siia miskit kirjutada. Ausalt öeldes olen roostes, väga roostes. Kunagi sai ju mitu aastat siia igapäevaselt blogi kirjutatud aga nüüd pole enam ammu omi mõtteid jaganud. Eks vabandusi leiab ikka...ei oska, ei saa, ei ole aega... kui tahta siis ju leiab ikka miskit, eksole. Nii on ka selle kava jälgimisega. Alustasin tõesti 2016 aastal kohe aasta alguses. Algus oli selline...uudishimulik. Ma teadsin, et no mina küll mingit dieeti pidama ei hakka ju ja pealegi, et maksan selle eest raha...no kindlasti mitte :) aga siis avastasin, et blogi eest saab tasuta päeva ja tegelikult sain paar aastat nii, et ei maksnudki midagi. See 2000 tähemärki pole ju midagi ületamatut ja see oli ka omamoodi motivaator kui õhtul said rahulikult oma päevale peale vaadata ja meenutada, mis hästi, mis võiks paremini. Ehk oli edu saladuseks ka see, et ma tulin siia tõesti lihtsalt katsetama, et ega see mulle ju halba tee ja teen seda seni, kuni viitsin aga tulemused hakkasid kohe tulema. Kohe paari päevaga hakkas kaal vaikselt langema, mis tekitas veelgi isu, asi paranes veelgi, kui hakkasin tegema vaikselt trenni ja tegelikult sain üsna kiirelt 16 kilo alla, lõpus olin isegi häads, sest vaatamata sellele, et püüdsin protsessi pidurdada, ma ei suutnud seda mitme kuu vältel, kaal langes edasi :) Kahjuks aga mingi hetk asi muutus ja kaal hakkas tagasi roomama, niimoodi vähehaaval. Ma küll püüdsin jälgida samu põhimõtteid toitumisel aga liikumist jäi vähemaks, lisaks hakkas mind vaevama tõsine tervisejama, kadus igasugune jaks, lisaks hakkasid kõik lihased ja liigesed valutama. Kuna vahetasin elukohta 2017, siis olin aasta kodune ja see tekitas ka psüühilisi raskusi. Tööle saades ma tunnetasin tugevalt, et olen vales kohas ja võõras. Olin üksi, mees oli küll toeks ja püüdis aidata aga ikka ja jälle põrkasin selle vastu, et olin üksi ja muidugi...keha logises igalt poolt. Arsti sõnul oli kõik ok aga tegelikult ju ei olnud, sest vahepeal isegi jalutades pidin silmi kinni hoidma, et suudaks jalgu tõsta...ebareaalne. Siis avastasin enda jaoks MSM+kollageeni. Liigesed olid mul raksunud juba lapsena, aja jooksul tekkis ka valu aga arsti sõnul seda parandada ei saa, nüüd esimest korda raksumine ja valu vähenes. Otsustasin hakata ka D vitamiini sööma ja olukord paranes veelgi. Eelmisel aastal siiski olin jõudnud oma senini suurima kaaluni, kuigi olime saanud vahepeal koeraomanikuks st et päevas liikumist oli päris palju ja üsna kiire tempoga. Aasta tagasi võtsin vastu uue väljakutse, läksin rahvatantsu tantsima. Olin küll lapsena kunagi tantsinud aga nüüd oli see päris keeruline ülesanne. Seda enam, et rühm oli registreerunud naiste tantsupeole ja pidin paari kuuga suutma end viia sellele tasemele, et rühm ka sinna saaks. Õnneks kõik läks hästi aga kogu see pinge lõi mind taas jalust. Suve lõpus aga tundsin, et olen taas valmis proovima. Proovima teha trenni ja proovima kava järgida. Trenni sain teha veidi üle kuu, siis tabas mind taas vana tuttav jõuetus aga söömisega olen püüdnud üha paremini. Loobusin väljas lõunal käimisest ja olen püüdnud süüa kava järgi, lisaks lõin käega, kui kaal ei vähene, siis ei vähene, see polegi tähtis ja see suhtumise muutus natuke nagu aitas. Olen nüüd selle poole aastaga saanud 3-4 kilo kaalust alla :D vähe küll aga siiski. Nüüd hakkab taas rahvatantsu trenn ja ehk suudan jätkata ka koeraga jalutamas käimisi. Need on vahel tempos, et pulsikell loeb seda suisa jooksmiseks :D Ja kaal, see on vaid number. Oluline on hoopis see, et suudaksin liikuda ja tunneksin end hästi.
No nii, selleks korraks siis aitab :) äkki kirjutan veel siia, näiteks kui tõesti olen suutnud kaalu ka langetada, näiteks 5 kilo :)
