Ma loen - teie edulugusid ja seda, et püsite saavutatud kaalus ja olen rõõmus - teie üle. Samas pean ometigi nentima, et mul tuleb taas alustada.

Tuleb või tahan, selles on küsimus. Mul oleks otsekui mingi masohistlik vajadus kukkuda sügavasse auku ja siis sealt hambad ristis taas välja ronima hakata. Kas asi on selles? Enesehävituslikus mustris, mis väljendub kord ühel siis jälle teisel viisil? On asi puhtalt laiskuses, mugavuses? Mis see on, et minu peas pole viimastel aastatel õnnestunud käia sel prõksul, mis asetab kõik loomulikuks, ja tunnetuslikult kergendavaks?

Alustan tihtilugu - püsin kavas mitmed päevad - isegi kuud, pikim periood oli vist aasta, aga siis tuleks minust välja otsekui mingi pahalane, kes eirab igasugust mõistlikkust ning kerkin kut kakuke jälle üles.

Kuidas asendada tuleb endas mõttega tahan?

Kuidas lõpetada küsimine, kas õnnestub, miks ei õnnestu? Asendades see mõtteviisiga - mul õnnestub - kindlasti.

Ma ju tean, et keegi teine seda otsust minu eest teha ei saa - no mille pärast ma seda siis muudkui edasi lükkan?

Stopp edasilükkamisele!

Ma astun esimese sammu, oma kahesaja kolmekümnest. Üks samm korraga, üks päev korraga ja teekond ongi alanud.

Edu, mulle.