ikka üles ja alla, kolm aastat saledana, siis kolm aastat teekond priskemaks prouaks ja nii juba aastaid.

Olen taas priskema proua faasis.Seekord küll tervisest johtuvalt, aga tegelikult vahet pole. Olen jälle teekonna alguspunktis. Hetkel on tunne sama nagu seistes hommikuses valguses lõputuna tunduva põllu kõige pikemate kartulivagude juures, mida sa tead, et pead ära rohima, sest pääsu pole.

Njah.

Alustasin tegelikult juba septembris, aga tõusude ja mõõnadega olen sealtmaalt olnud ikka lappes nagu Võiduväljaku tuvi. Ma ei saanud end kuidagi niikaugele, et mu päevane toiduratsioon oleks kenasti kokku arvutatud ja vastavalt sellele ka ära söödud.

Olen vaadanud oma kapis olevat riietemäge, mis peaks minema selga praegusest 4 numbrit väiksemale mannile ja aiva ohanud. Siis jälle õhanud ja proovinud uuesti alustada. Vahel käega löönud ja ostnud 2 numbrit suurema kleidi.

Kuidas ennast motiveerida. See on kõige keerukam küsimus ja kahjuks ei saa kedagi teist peale iseenda tagat utsitada. Kuis saaks niikaugele, et ma poleks õhtuti diivanipadi. Vormid juba päris sobituvad, muidu.Kuidas harjutada end mitte usaldama oma silma vaid kaaluda TÄPSELT, grammipealt, mitte ainult ennast vaid ka toitu.

Need nihked mu peas on taas vaja saada õigesse nurka rihitud. Mõttemustrisse veendumustelg sisse kodeerida ja läksminna.

Eks.Lisasin kilomeetrid, mida olen mõõtnud kokku eelmisel nädalal 29. Vaja oleks end motiveerida kuidagi 40-ni. Saame näha, millal see õnnetub. Jalataldades on on elev kihin ja...

vähemasti on eelmise nädalaga -1,5.

Hea seegi.