Jõuludega on alati nii, et need kas meeldivad sulle pööraselt või sa suhtud neisse grinchilikult. Lapsena mulle jõulud meeldisid, sest see oli salapära ja üllatuste aeg. Kui päris väike olin, siis peeti nääreid, jõule lihtsalt polnud nõukogudemaal olemas. Siis käis meil näärivana, kes oli lambanahkse kasukaga, läkiläki peas, takune habe ees, vitsakimp vööl ja rääkis mahedal häälel. Vanem õde proovis küll selgeks teha, et näärivanal olid naabrimemme kindad ja vildid, kuid minu loogika ütles, et kui mul ja õel on enamus asju ühesugused, ka naabrilastel on sarnased riided, siis näärivana ja naabrimemm võivad ka samast poest oma vilte osta. Ühel aastal näärivana ei saanud tulla, sest maa oli paljas ja lund ei olnud talle reejalaste alla, siis oli ta kingitused helikopteri pealt heinakuhja otsa visanud. Nii põnev ju. Järgmisel hommikul läksin seda imeasja naabrimemmele rääkima. Ta oli küll palavikuga voodis, kuid oli peaaegu valmis vaatama tulema, milliseid toredaid kinke helikopterilt alla visati. Tagantjärele... nojah... Igatahes oli minu jaoks näärivana lambanahkne ja takuse habemega. Kooli läksin, siis olid näärimehed punakuuelised ja valge habemega. Igatahes mingi nõksakas käis sees ja igatsus selle õige näärivana ja tema loodud tunde järele jäi. On siiani. Punakuuelist taati ma pole suutnud siiani omaks võtta. Olen siiralt veendunud, et jõuluvana on olemas, kuid ta ei ole nagu Coca Cola reklaamist välja karanud. Jõulutunne on ka minus olemas, kuid see ei ole oktoobrist alates käiv tingel-tangel, vaid hoopis midagi muud. Ühesõnaga ma saan Grinchist mõneti aru, sest mul hakkab jõulusöökide peale mõeldes temalik tunne ja tahtmine jõulud ära varastada, sest ma ei oska endale midagi süüa teha :D Teistega on lihtne. Enamus meie perest armastab tavalisi jõuluroogasid, mina armastan ka, kuid vahe on selles, et nemad saavad kõike süüa, kuid mina pean piimatooted, munad, nisud, odrad ja muu staffi välja jätma. Ja-jaa! Mis see üks kord ikka teeb? Ma olen neid "üks kordi" juba päääääris mitmel korral teinud, kuid valutav kõht ja õhtu imepisikeses ruumis ei ole just kõige meeldivam perspektiiv, seega hea pakkumine, kuid jätan vahele.

Igatahes oleme oma vahva perega kõik esimesel jõulupühal koos ning minu tütrepojal Kristoferil on need esimesed jõulud. Seega mina ja Kris oleme eraldi leivas ning ülejäänud pere sööb tavapäraseid jõuluroogasid. Aga fitlapi abiga saan hakkama ;)