Jah, see pole minust ilus, et keset keerulist aega mööda maailma seiklema kipun. Aga meie poole pöördusid tuttavad, kelle poeg Super enduro MMile Budapesti pidi minema, kuid tema vaktsineerimata vanemad ei saanud kaasa minna. Seega võtsime noorsportlase võistlustele viimise ja sealt tagasi toomise enda kanda. Ühe sõbra võtsime veel kaasa ja nii me neljakesi Euroopat mööda seiklema suundusime. 1800 km sinna ja samavõrra pärast tagasi. Kui meeste teema oli bussi peale pakkida sportlase tsikkel, tööriistad, varuosad, kütus jms, siis minu teema oli toit ja meeldiv äraolemine. Vedasin bussi kaelapadjad ja fliistekid, mälupulga meeleolumuusikaga ning snäkid ja joogid. Ei mingit jürirattalikku "Joogid autosse" - lihtsalt pudelivesi ja termosega kohvi, võileivamaterjali ja mitut sorti vorste ning puuvilju. Kui meestel polnud söökidega muret, sest nad saavad endale suupärast kraami igast tanklast, siis enda toidulaua peale pidin ma rohkem mõtlema. Ei pruugi ju kõikjal olla gluteeni- ja kaseiinivabu tooteid. Nii tegin endale kaasa kolm purgitäit üleööputru sojajogurtiga, pakkisin kaasa gluteenivaba leiva, veisesingi ning veganvõileivamäärde ning karbitäie tomateid. Noh, et kui midagi muud võtta ei ole, siis saan endale vähemalt võikut teha. Kui pool elamist, garaaž ja köök said autosse kolitud, siis alustasime teed Ungari poole. Terve päev olime teel. Mehed vahetasid roolis kohti ning ainukesed peatused tehti tankimiseks või WC-s käimiseks. Isegi lõunat ega õhtusööki ei tehtud teel. Seega läksid käiku kaasavõetu ning juba minnes pidin 2 toidukorda võikude abil tegema. Tee kulges läbi Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Slovakkia Ungarisse. Huvitav oli see, et kuskil ei kontrollitud koroonapassi. Tegime kenasti ära Lätis nõutud dokumendi nii minnes kui tulles. Otsisime infot ka teiste riikide kohta, kuid tundus, et mujal pole vaja muud kui juba nimetatud kovidpassi. Leedul oli ka mingi terviseblank, kuid me jäime seda täites toppama Leedu elukoha juures, mida meil ilmselgelt polnud, siis jäi see dokustaat meil vormistamata. Nagu ütlesin - koroonapassi ei küsitud meil kuskil, seega ei olnud vaja ka muude paberite täitmise pärast muretseda. Kuupäevi ei hakka täpsustama, kuid mainin, et teekonda alustasime neljapäeva lõunast ning reede hommikul olime Budapestis, kus Buda poolelt Pesti sõites lõhkes meie autol esirehv. Tore, eksole!? Kui mehed rehvi vahetasid, siis mina kõlgutasin jalga ja sõin oma üleööputru ning lürpisin kohvi kõrvale. Muide, Ungaris oli sooja 9 kraadi, kuid kevade järgi ei lõhnanud. See selleks. Söömise osas pidin ikkagi fantaasiat rakendama, sest välja tuli mõelda, kuidas süüa fitlapi mõttes mõistlikult ning ühtlasi ka gluteeni- ja kaseiinivabalt. Eks enamus söögikordadest läksid lahtrisse "söön lõunat väljas". Lõunasöögiks sai ühes mõnusas kõrtsis guljaššsuppi ning õhtusöögiks võtsime mehega kahepeale praemiksi, millest mina sõi kanaliha, riisi ja nokkisin garneeringuks pandud kurki ja tomatit. Mehele jäid erinevad sealihalõigud, paneeritud liha, praekartulid ja majoneesiga salat. Söömiste vahel seadsime end võistlushallis sisse, noorsportlane tegeles oma registreerimise ja muu sellisega. Varaõhtul läksime hotelli eelmist sõiduaegset kehva ööd järgi magama. Hotelli hommikusöögist ei sobinud mu toitumisega eriti midagi. Mingid magusad krõbinad olid, munapuder, praemuna, seasink jms, mis mu kõhule ei sobi. Ei jäänud muud üle, kui hommikusöögil tassi kohvi ja pisikese banaaniga piirduda ning pärast hotellitoas üleööpuder ära süüa. Laupäev kulges võistluste tähe all. Kuna mehed said meediapassid (kaasavõetud sõber on nimelt videooperaator), siis minule jäi mehaaniku käepael. Kuna noorsportlasel väga hästi võistlustel ei läinud, siis ma lubasin tal kõik oma ebaedu minu kraesse ajada, sest nii väikest, niru mehaanikut lihtsalt teistel polnud. Aga kõik kokku oli nii äge- maailma parim superendurotaja Billy Bolt eelkõige. Väga äge elamus! Isegi lõunasöök läks kogu elu ja melu peale meelest ning kella kolmene guljašš päästis päeva. Õhtul seitsmest läksime õhtusööki otsima. Leidsime ühe baari spordihalli naabruses, kuid selles baaris oli keerulisem, sest menüü tuli translate abil tõlkida ning selgus, et enamus sööke sisaldas piimatooteid või nisujahu. Nuputasin, mis ma nuputasin, fantaseerisin, mis ma fantaseerisin, lõpptulemuseks oli kõige targem valik ceasari salat, millel palusin kastme eraldi serveerida. Nii sain mina hiinakapsast, kana ja tomatit järada ning mees sai oma rooga kastmega ning krutoonidega täiendada. Pärast kiiret salatit pöördusime tagasi võistlust nautima. Ülilahe! Päriselt! Ülilahe! Tsiklimehed meie mõistes Saku suurhallis takistusi ületamas ning auhinnatseremoonia veel kõige otsa - MM ikkagi! Õhtul alustasime kell 21.30 tagasiteed ning eks see tukkudes ja tagaistmel parimat asendit otsides kulges. Hommikul Poola kiirteel sai viimane üleööpuder söödud ning lõunasöögiks jõudsime juba Leetu, kus sõime ühes teeäärses söögikohas. Mina valisin kartulipannkoogid, mis oli kõige patusem toidukord kogu reisil, sest need koogid olid nii rasvased ja kindlasti oli seal piima, nisujahu ja muna. Seda vähemalt kinnitas kõhuvalu, mis mind pärast sööki tabas. Kui minu moto on olnud, et kui patt, siis olgu ta mõnus, siis nüüd see küll mõnus ei olnud. Millal enne kõhuvalu mõnus on olnud, ah!? Õnneks suikusin ma keras lösutades päevaunne ning õhtul koju jõudes oli kõhuvalu leebunud. Rõõm oli olla tagasi ja 4 toiduga fantaseerimise päeva olid möödanikuks saanud....