(pealkiri pidi olema jutumärkides, aga leht tegi nendega midagi kummalist, seega võtsin ära)

Fitlapi blogiga on nagu pikaaegsete sõpradega - ükskõik kui palju aega kohtumisest möödas, võib jätkata sealt kus viimati pooleli jäi ja keegi ei tee välja, kui palju aega möödunud on :) Kui mina viimati blogisin, oli kuumaks teemaks, mida keegi hiljuti lugenud on. Isegi minul on selle aja jooksul õnnestunud mõned raamatud läbi lugeda. Kes oskab öelda, millise raamatu algusest pealkirjaks olev lause pärit on? Tegu on viimase aasta jooksul lausa väikest revolutsiooni teinud raamatuga.. ;)

Et uudistada pakkumisi, ma hetkel seda raamatut pikemalt ei peegelda. Ma pean ka tunnistama, et nii asjalik mu lugemisvara tavaliselt ei ole, lemmikud on vist väikse psühholoogilise noodiga thrillerid, mida võin põneva süžee korral paari õhtuga neelata. Pooleli jäi küll hiljuti üks üsna klassikalise ülesehitusega naistekas, mille ka raamatukogust kaasa haarasin kergeks suviseks lugemiseks. Seal peategelane satub tagasi nooruspõlve linna, kus avastas päranduseks saadud kinnistu naabermaja külastades, et seal elab noor sepp. Nende esmakohtumine toimus ka muidugi kuuma alasi kõrval jne... Ei pakkunud see raamat piisavalt pinget ja kaasahaaravust lõpuni lugemiseks.

Mitmed raamatud olen pidanud tagastama raamatukokku lõpuni lugemata ajapuuduse tõttu. Kahjuks see ongi endiselt praegust eluperioodi iseloomustav sõna. Isegi kokkuleppest Maarikaga blogimise osas ei suutnud kinni pidada, aga oli hea meel näha, et tema seda tegi 😍 Ja täiendavalt heameel oli lugeda, et kuigi Maarika ka tihti blogima ei jõua, siis kavaga on tal pigem nii kui naa. No minul paraku on pigem naa olnud pikemat aega. Samal ajal olen palju analüüsinud, otsinud seoseid ja põhjuseid. Teiste blogides oli mõne aja eest (noh nii aasta tagasi 😀 ) üleval emotsionaalse söömise teema. Ma ise ei ole tundnud, et mul sellega otseselt oleks probleeme ja seostan kaalutõusu ikkagi planeerimise ja distsipliini puuduse perioodidega. Naljakas on ka, kuidas see asjaolu ajas muutub. Ma mäletan täpselt, kuidas Fitlapiga alustades (lehvitused siinkohal 7 aasta tagusele minule! 😉 ) ma nautsin ja tuginesin sellele struktuursusele ja süsteemile, mida Fitlapi kava pakub. Ja samas viimastel aastatel on hoopis vastupidi, kava jälgimine tekitab lisapingeid niigi kiire elutempo kõrval. Ma ei saa näppu peale, mis on muutunud? No seda muidugi, et elukorraldus, elu- ja töökoht, mehe võtmine, laste kõrvalt tagasi tööleminek, kolimine, aed ... aga peale nende väikeste asjade nagu muid muudatusi ju pole :)

Mnjah, tõdemus (ei julge seda veel järelduseks nimetada) on selline, et Fitlap pole jalgrattasõit, mis korra õppides eluks ajaks selge. Sa võid omandada "musta vöö" Fitlapis, aga ei tohi kaotada valvsust. Mingid harjumused, mis toimivad ühtedes tingimustes, ei toimi samahästi mõne faktori muutumisel. Kokkuvõtvalt - palun mind võtta Fitlapi algajate klassi! :)

*Võimalik et see judo-referents ei toimi, aga kui juba juttu sisse sai ... :)