Hello

Tahtsin täna kirjutada millestki tähtsast ehk motivatsioonipuudusest. Selle käes vaevleme me ju kõik ning vahel ka väga pikalt. Minul on olnud selline periood juba mõnda aeda. Ma isegi ei tea, miks see mulle ligi hiilis ning miks ta lahkuda ei tahtnud, aga kohal ta oli.

Novembris lõppes sai minu Tervisestaari kampaania n-ö läbi. Sellest hoolimata elasin ma oma elu samamoodi edasi - toitumine, trenn, jagasin pilte instas jms. Aga midagi oli muutunud. Pühadel toimunust ma olen teile siia juba kirjutanud - Fitlapist sai fitlape. Vaikselt peale seda ma olen kogu aeg üritanud ilusti kava juurde tagasi tulla, aga lihtsalt 0 motivatsiooni. Päeva esimese poole suutsin alati tubli olla, aga õhtul. Motivatsioon oli kadunud ja kõik jama leidis tee minu maoni. Ütleme nii, et selle luuserdamisega on kehakaal ligi 5kg kõrgem, kui ta oli novembris. Isegi see EI motiveerinud mind. Eks ikka õhtul peale söögipuhangut vaatasin telefonis pilte ja siis järsku lõi see motivatsioon pähe, aga järgmiseks õhtuks oli see jälle kadunud. Mis toimub? See pole mina, see ei käi nii, mina nii ei tee. Täpselt sellised mõtted mul olid. Ma proovisin igasuguseid asju, vaatasin pilte, kus ma kaalusin ligi 100kg, vaatasin fitmodellide pilte, kaalusin end rohkem jnejne, et reaalsus kohale jõuaks, aga ei jõudnud. Ma ootasin seda klikki lihtsalt, mis kõik taas paika lööks. 

Ega ma nüüd 100% ka kavast väljas ei olnud, aga tuleb tõdeda, ma vist lähtusin Tootsi põhimõttest, et teen pool, aga vähemalt teen hästi. Matemaatikas võis see küll läbi minna, aga kaalulangetuses pigem mitte. Eelmisel nädalal olin juba käega löömas, et las ta siis olla, pakin kava kokku ja lasen endal lihtsalt olla. Ei otsi päevast päeva iga nurga tagant seda motivatsiooni. Nädalavahetusel ma isegi ei võtnud äppi lahti. Aga mis juhtus esmaspäeval? Ma ärkasin hommikul, tegin endale ja Cessule putru, me sõime hommikust. Tähendab mina sõin ja tema määris seda endale mööda nägu laiali. Näputoidu telgitagused eks. : D

Igatahes 12 ajal läksime me jalutama ehk siis mina rügasin vankrit lükata ning tema samal ajal tudus mõnusalt soojas vankrikorvis. Sellel ajal kuidagi ma tundsin seda motivatsioonipuhangut, ma ei mõelnud pingsalt, et ma PEAN, vaid ma mõtlesin, et ma TAHAN.

Lõunaks tegin meile makaroni salatit, retsept oli kartulisalat kanasingiga, kus ma kartulid muutsin makaronideks ning singi kanafileeks. Sõime ja nautisime ning ma ainult mõtlesin, kui hea mul üle pika aja olla on, kuidas ma naudin kõike seda jälle. Õhtul käisin veel jumpingus ja see andis veel suurema motivatsiooni. It makes you high of life, ausalt ka. Tunni ajaga põletasin üle 600kcali ka, nii et all good. : D Õhtuks tegin jälle seda makaronisalatit. See on lihtsalt nii hea! :D 

Õhtul vaatasime Keioga seriaali ning ma tegin endale hiliseks õhtusöögiks puuvilja ja juustuvaagna, retsept oli õun ja juust, kus õun muutus 1/2 pirn, 1/2 banaan. Mul ei olnudki muud vaja kõrvale näksida nagu viimasel ajal kombeks on. Täitsin ka täna oma treening- ning toitumispäevikut ning otsustasin veidi aega end igapäevaselt kaaluda. Seda viimast ma ei ole peaaegu kunagi teinud, aga hetkel ma tunnen, et tahan.

Mida ma selle postitusega öelda tahan? Ma tahan lihtsalt aus olla, alati. Alati ei pea end piitsutama ning igasuguseid vigureid välja mõtlema, kuidas 100% tubli olla. Vahel piisab sellest, kui lased end pingetest vabaks ning motivatsioon tulebki ise Sinuni tagasi.

 

Aitäh, et lugesid.

xoxo

Cärol