Miks ma vahepeal eemal olin?

Kõigepealt vabandan, et siin blogis kuidagi LIIIGA vaikne on olnud, aga olin lihtsalt veidi aega rivist väga väljasning ei suutnud väga telefonigi käes hoida. Kui jälle vaikselt paremaks läks, siis polnud väga aega blogida. Kogu aeg läks sellele, et diivanil vegeteerivast elukast jälle vaikselt funktsioneeriv inimene saaks.

Nagu ma kirjutasin eelmisel neljapäeval, siis ootas reedel mind ees pisike protseduur. Sealt minu “rivist väljas” tee alguse saigi. Tegelikult kohe peale seda oli mu enesetunne hea, veidi uimane, aga üldiselt hea. Muru hakkas juba roheliseks minema, taevas siniseks, et nüüd paistabki valgus minu piinade tunneli lõpus. Oeh, kui rumal ja sinisilme. Reede õhtul hakkasin kõhus valusid tundma ning arvasin, et see oli normaalne, sel hetkel veel oligi. Veidi aja pärast valud tugevnesid ning üsna kiirelt olid need juba sellised, et ma reaalselt karjusin. Sünnitanud naistel on minuga hea samastuda, sest need oli nagu sünnitusvalu, ainult, et tuhude vahesid polnud. Lihtsalt non-stop valu, kus oleks tahtnud mööda seinu üles ronida, karjuda täiest kõrist, usual selline. Ühel hetkel hakkasin jubedalt oksendama ning Keio kutsus kiirabi. Ma lihtsalt väänlesin voodis valudes ning isegi nemad ei saanud neid valusid vähemaks. 😭 Üsna kiirelt tehti otsus, et mind tuleks haiglasse viia. Mul tuli klomp kurku. Haigla? Mina? Eiii, palun aidake mind, ma ei taha. Aga mis mul muud üle jäi. Haiglas anti kangemaid valuvaigisteid, mis õnneks ka aitasid ning loomulikult oli selline “laksu all” tunne. Varahommikul tehti ka kompuuter ning selgus, et lõhustunud kivi osakesed on kusejuhas ummistuse tekitanud ning see mulle vaevusi põhjustaski. Arstid otsustasid mu haiglasse sisse jätta, et mind jälgida ning valuraviga jätkata. Mul oli seal ausalt nii halb olla - valud, oksendamine, kõrged palavikud. Ma ei suutnud isegi ise Keiole helistada. Nii zombie oli olla. Pühapäeval olid analüüsid ka väga kehvaks läinud. Kuna ma tahtsin kiiresti haiglast koju, siis ma jõin liitrite viisi vett, mahla, kõike, mis kätte sain. Pool sellest muidugi tuli oksendades välja, aga abiks ikka. : D

Ja minu vee joomine mõjus. Juba teisipäeval olin haiglast kodus! Pidin ootama ja vaatama, et need kivid väljuks ning mulle tundus, et samal päeval juba nad välja tulid.

Aga söömine. Ma vist ei söönud kaks päeva suutäitki, sest ma ei suutnud lihtsalt. Alles siis hakkasin järjest suutäie kaupa miskit proovima. Vahel õnnestus, vahel oksendasin jälle. Teate seda tunnet, kui kõht on niiiiii tühi, et süda on paha, aga mõte toidust ajab südame veel rohkem pahaks? Minul just see oli ja veel mitu päeva. Kolmapäeval vist tekkis suur isu apelsinide järele, wuhuuu! Otsustasingi igale isule järele anda ning kohe kava poole mitte vaadata. Ma lihtsalt ei oleks suutnud, ütlen ausalt ära. Ega ma midagi ulmelist söönudki. Makaronisalatit tahtsin, võileibu, mooritud liha, tomati-kurgi salatit. Muu hetkel ei meenu. Ma lihtsalt sõin neid matukese kaupa ja ei kaalunud midagi. Pidin harjutama end uuesti toiduga lihtsalt. Laupäeva hommikul alustasin alles uuest kavaga. Ja ei, vastus on ei, kui tahate teada, kas kaotasin sellega “palju” kaalu. Nende näljapäevadega võtsin hoopiski juurde. Tavaline nähtus - keha hoiab kõike kinni, isegi seda vähest, mida talle pakutakse.

Laupäeva alustasin võikudega, loomulikult mõnusalt vabavara paksult täis, võikudega. 😂

Lõpetuseks panen teile siia soovituse - tomatine hakklihapada. Ma tegin kahes erinevad potis ikka, poistele ja endale. : D Kõikidele maitses, seega linnuke kirja. Panin värsket basiilikut ning peterselli ka. Need andsid nii head maitset juurde. Lihtne ning kiire toit, mida perele teha, vähemalt minu arvates. Lihtsalt hakid sibula, küüslaugu, koorid kartulid, tükeldad ja basically läheb kõik “patta podisema” kuni kartul piisavalt pehme!