Head taasiseseisvumispäeva sõbrad!

Mitte midagi ma selle päevaga erilist ette ei võtnud. Ka televiisorit ei ole käima lülitanud (ma tõesti enam ei tea, miks ma seda üldse maksan, nagunii keegi seda kasti ei vaata). :) Selleks, et tänasest päevast lugu pidada ei pea ilmtingimata kuhugi minema. Lugupidamine on inimesel südames aga mitte laual ega pihus. Ja no las "pingviinid" uhkeldavad nii ja naapidi, minu jaoks on meie mets ja maa sellest kõigest sada korda üle. Ma ei pea ühelegi platsile minema, et armastada soid ja saari... Laulda muidugi võiks aga ei ole nagu laulupidu hetkel. Hea, et praegu on nii hea-halb kui ta on, vähemalt ei ole sõda ja see on kõige tähtsam. Aga ärme päris poliitikasse ka tikume, räägime parem toidust. ;)

Ärkasin hommikul ülimalt vara, ei teagi mis mulle sisse läks. Ja muidugi oli lõunaks toss väljas. Nii ma siis tegingi ühe korraliku uinaku ja teate, palju parem hakkas. Nagu mõistus jõudis koju või nii. Et hommikusöögist oli juba kõht korisema hakanud ja meespere ka kohe kohe õhtusööki küsima saabumas, vaatasin siis huviga sügavkülmikusse. Veiseliha, kanaliha, sealiha... Okei, väikesed tükid kõik - võiks ajada läbi hakklihamasina ja teha Lindströmi kotlette. Mõeldud-tehtud, sest hakklihamasin tahtis ju katsetamist. No päris kava järgi see muidugi ei tulnud, sest sealiha oli ka mingi 1/4. Aga tulemus sai täiesti korralik, masin tegi ettenähtud töö vurinaga ära ja mingeid tõrkeid ei esinenud. Kõik läbimõeldud ja ergonoomiline. Revers on ka täitsa olemas hädajuhtumiks. Vajuta aga nupule ja pärast pese otsikud puhtaks. Imelihtne.

 

Veel lasin selsamal masinal läbi riivi toore peedi. Lõpuks sai lisatud sibulat, maitseaineid ja ... rohkem nagu ei midagi. Mida ma täheldasin oli see, et massi läbisegamisel ei olnud vaja seda väga nagu sõtkuda, et saaks normaalne konsistents. Võibolla mängis rolli sealiha sisaldus aga minu meelest oli nii hästi kõik hakitud, et seal polnud midagi suurt sõtkudagi, et need kotletid paremini koos püsiks. Panin need siis multikeetjasse 15 minutiks küpsema.

 

Ja klõbistasin omale köögiviljad peeneks, et neid pärast hautada. Ma armastan õudselt köögivilju! No nagu maania. Kui juba kaks päeva köögivilju ei saa siis on nagu midagi puudu ja neelud hakkavad käima. Ainult, et kõiki ma toorelt ei taha. Hautatult on kõige mõnusam. Viskasin siis kokku multikeetjasse (peaks vist "multikaks" kutsuma hakkama cheeky) kapsa, paprika, porgandi, kabatsoki, hapukurgi, eelpraetud sibula ja ühe tomati ning lasin ilusti pehmeks. Minule söök missugune. Mulle tundub, et süsivesikuid nagu ei ole aga see on mul kui banaanisõbral, kergesti parandatav viga.

 

Ülejäänud sõid veel eilset seljankat ja plovi ühes värskete Lindströmi kotlettidega lõpuni. Laps tahtis täidetud mune ka ja need ta sai. Aga kotlettides olevat ikka liiga palju peeti ja vähe liha ning suure surmaga siis ta ühe ikka ära sõi. Oh neid lapsi!

Võibolla saan õhtul veel midagi kasulikku kodus ära teha ja homme tahaks oma koibi liigutada. Olengi pikalt "istuma" jäänud. Üks kodune trenn kuluks marjaks ära, lihased on taastunud. 

Ilusat kodumaa püha teile!

MD