Pealkirjata.

Ei teagi kus kohast alustada. Oktoobri tulemuseks oli peaaegu, et mitte midagi. Mingi hetk olin ihu ja hingega kavas, enam täpsemaks kava järgimiseks mina enam võimeline polnud. Iga hommik kaalun ja kui tulemus on suur null või siis isegi kaalu tõus siis jahm... Ähvardasin isegi kaalu ennast, et läheb viimasele hingusele kui tema ei näita kaalulangust. Nädal hiljem pidin tõdema, et kaaluga on kõik korras, sest kuu seis oli lihtsalt kehv. Naine olemine kohati ikka sakib. 

Sellega seoses tuleb üks nali meelde. Viimasel ajal olen jälle maadelnud oma meeletute peavaludega, mis ikka segavad korralikult elu. Üks päev peavalu tähendab terve päev rivist täiesti väljas olemist- nõrkus, iiveldus. Mõtlesin siis, et kurdan ka perearstile oma probleemi ja ehk üheskoos leiame mingi lahenduse või leevenduse. Kuna kunagi olen olnud natuke liiga agar tablettide sööja siis nüüd ma üritan neid vältida, kui vähegi võimalik. Aga siis perearst, muidu üli tore ja hea ja puha aga jahm.... Tuleb välja, et peavalu on elu loomulik osa. Ja veel... Ma olen naine. Naistel valutabki pea. Naiste elu käib kuu ja tähtede seisu järgi. Nii tore. 

Aga jah, kaalust. Kui mingiks hetkeks oli eesmärk saada kaal kahekohaliseks, mille ma suure surma ja lubadusega hing kuradile müüa, ka sain. Pole kaua nii õnnelik olnud kui siis. Nüüd kui see on saavutatud, sätin endale uue eesmärgi. Selleks jääb siis aasta vahetuseks saada u -10 kg. Et kui hetkel on kaalu 96.6 siis ideaalis tahaks saada 86.6 aga isiklikult jään rahule ka lihtsalt sellega kui saan esimeseks numbriks 8.... Nii et 89.9- siit ma tulen.!!! Tundub, et peaksin selleks palju kaotama aga samas 7 kg pole ju nii palju. Peaks olema ju täiesti reaalne ja tehtav pooleteist kuu jooksul. Palun pöialt hoida. 

Ma tean, et ma kirjutan seda raudselt mitmendat korda(või ma ketran seda oma peas koguaeg) aga ma kardan oma nahka. Mu keha kogub ja kogus kogu seda ülekaalu kõhule ja ülakehale, st et mul on kergelt rippuv kõht. Ei midagi hullu tegelikult kui võrrelda TLC paksu saates olijatega aga peeglisse vaadates on pilt ikka jube. Ja kui ma mõtlen sellele kuidas kaalulangus mu kehale mõjuda võib ja kas nahk ikka tõmbab järgi, siis on kohutav hirm. Keha oleks muidugi rahul aga ei tahaks, et kõhu nahk ka vasta põlvi käib(nii hull pole aga mõni cm ikka ripub). Nüüd siis kreemitan ja palvetan ja mõtlen mis organ maha müüa, et kõhuplastikaks raha saada.  

Päikset. 

TigeSiil.