Ja ma olen tagasi.

Nii- nii- nii kallid fitlapitajad, lappajad ja muidu lappesse läinud, olen tagasi. Muideks, ilusat veebruari viimast päeva. Võtkem viimast.

Olen pikalt kirjutada tahtnud ja peas on alati miljon mõtet millest kirjutada aga hetkel valitseb peas tühjus. Aga alustan algusest....

Kaal

Kui ma viimati kirjutasin siis oli kaaluks 96.6 ning ma juba naeran, et ma olen sari planeerija ja planeerisin aasta lõpuks ära näha kaalunumbri mis algaks 8ga. No igatahes tore, et planeerisin ja mõtlesin aga plaan läks metsa. Ei saanud seda kaalu sinna ega mitte sinna 8 lähedale ka mitte. Et selle aja tulemuseks jäi 95 kg kopikatega ehk olin pikalt lappes aga suutsin vähemalt kaalu hoida, mitte juurde koguda- midagigi positiivset. Aasta aga algas ja tuli ju lubada, et ma vean oma tagumiku reepeale tagasi ja hakkan kava järgi toimetama. Läbi suuremate ja väiksemate möönduste on see kusjuures isegi mingil määral õnnestunud, alati saaks muidugi paremini aga uue kuu võtan vastu seisuga 91.7 kg. See müstiline nr. 8 ei olegi enam mägedetaga.

Kuna aga planeerimine on mul läinud nagu ta läinud on, siis kasutan uut taktikat, et sünnipäevaks EI KAVATSE ma olla alla 85 kg, või 80 kg tuuri.... Ei mitte luba ka, et annan endast parima. Sinna on nii 12 nädalat ja ma ei luba midagi. MITTE MIDAGI. Ehk mõjub tagurpidipsühholoogia mulle.

Minapilt

Eieiei, pilti ma ei lisa. Tahaks aga mu enesehinnang on olematu ja see ei teeks mu närvikavale head kui terve eestirahvasugu vaatab ja kritiseerib kuidas vaalaskala selfitab. Jätan selle tulevikku ja kunagi ehk... Aga olen teinud endast endajaoks pilte, nii eelmise aasta alguses kui vahepeal ja ka nüüd. Ise ootasin, et kui tuleb see -20kg ära siis ikka näen ise ka vahet, et no -20kg on juba korralik kogus kg aga võta näpust. Kui juba isegi sealt tuli positiivne kommentaar, kust ma seda kõige rohkem kusjuures ootasin, siis ise ei näe ma jätkuvalt erinevust... Mitte üldse, kohati isegi tundub et olen paksemaks läinud. Samas riietes on rohkem ruumi(püksid on enamus välja vahetatud) ning on saanud soetada isegi tavalisest poest mõne viisakama pluusegi aga ei miskit. Mu silmad on vist katki. Tuleb remonti viia...

Nahk...

Taas kord see teema. Ikka ma kardan seda. See on ka ausalt mu põhjus, miks ma pole raiunud seda 100% kavas olemist, kuna tahan anda nahale aega. Aeg ja vesi pidi kõikse olulisem olema(ja mittesuitsetamine, aga ma luban et jätan kunagi maha(kui näen selle mitte lubatud 85kg ära siis)), et annan aega kuna kõht vaikselt tõmbab ikka tagasi siis tundub see toimivat. Kaasa pidevalt võtab mu kõhulotist kinni ja kilkab, et on jah väiksemaks jäänud- ilmselgelt mu kaasa on imelik aga üpriski toetav. Ise saan mainida nii palju et kõhu all olevad venitusarmid, mis tekkisid just rasedusega on algsega võrreldes lausa olematud, need olid nagu kartulivaod... Nüüd ei saa käega üle tõmmates väga arugi, noh natuke ikka aga oluliselt parem kui enne.

Eks ma natuke kuputan ja kreemitan aga muud nigu ei oskagi teha. Ehk kui keegi oskab mingit head kreemi vms soovitada, oleks hea, äkki mõjub... Las loll loodab.