Tere taas!

Blogiväljakutse minu elutempot maha ei võtnud ja seetõttu ma ka siia kirjutama jõudnud ei ole (järelikult pole piisavalt võistlushimuline). Töö ja sotsiaalne elu võtavad väga suure osa minu päevadest ja nagu mõni aeg tagasi kirjutasin, siis läksin uuesti autokooli ja see keerab kõik muu ajakava ka üsna peapeale. Minu sõidutunnid on tavaliselt tööpäeva ajal, seega pean ma õhtuti kauem tööl olema ning ka nädalavahetuseti kodus töötama, et kõik saaks tehtud ja töötunnid tuleksid kuu lõikes siiski täis. Progress on see-eest aga täitsa nähtav ja kavatsen seda rauda taguda veel kuni detsembri keskpaigani.

Lisaks autokoolirauale taon ma kuni detsembri keskpaigani ka kõiki teisi raudasid, mis mul tules on. Nendeks on kavakohane söömine, 3x nädalas trenn ja taksosõitude vältimine. Kui esimesed kaks on arusaadavad, siis kolmandat teemat ma vist siin puudutanud polegi. Ma olen taksosõltlane. Ma võin kulutada kuus taksosõitudele rahulikult vähemalt kolmekohalise numbri eurorahasid ja rohkemgi. Mis on rõvedalt palju, sest ma elan kesklinnas. Ja töötan kesklinnas. Olen seda pikka aega õigustanud, kuna "igal inimesel peab ju mingi pahe olema" :D Oma varasemad pahed, ülesöömise ja ahelsuitsetamise, olen ma ju maha jätnud. Aga ei, tuleb sellele harjumusele ka kriips peale tõmmata ja loodetavasti see ka koostöös autokoolis käimisega õnnestub. 

Aga nüüd juubelijutust pealkirjas. Kuigi ma blogisse jõudnud ei ole, siis see õnneks ei tähendanud seda, et ma oleks rajalt maas. Ja kuigi minu kaal ei lange just -16 kg kahe nädalaga (ise FB grupis ei ole, aga teie blogidest nägin, et see teade ületas ikka mitmel pool uudiskünnise), siis langes ta paar kilo ja sellest piisas, et mind rõõmsaks teha. Ühesõnaga ma jõudsin kaaluga uude kümnendisse. Kaalu esimene number on nüüd viimased nädal aega olnud 8. Sellega olen ma selle aasta jooksul kaotanud veidi rohkem kui 10 kilo, neist umbes 7 kilo koos Fitlapiga. 

Mõne jaoks kindlasti mõttetult vähe, aga õnneks mind sellised asjad absoluutselt ei kõiguta. Mina olen kaotanud pea kolmandiku oma ülekilodest, olen viimaste aastate kõige madalamas kaalus ja tunnen ennast väga mõnusalt. Seega panen täie rauaga veel paar nädalat edasi ja loodetavasti suudan siis ka pärast jõuledega kaasnevat tõusu endiselt 80ndates olla. 

Ma üldiselt vihkan novembreid ja ka seekordne hingekuu on olnud pigem nõme - olin pikalt haige ja pideva sisemise vihaga, lisaks oli õues pime ja rõve ning uksed sulges teatrimaja, millega tundsin suurt lähedust, kus töötasid planeedi kõige töökamad ja paremad inimesed, ning kus töötasin mõned aastad tagasi isegi. Aga see, et mu üsnagi rutiinsed tegevused, nagu trenn ja toitumine, on vilja kandunud, muutsid isegi selle vastiku kuu veidi paremaks. Ja õnneks on seda vaid veel kuus päeva. 

Peame vastu ja taome raudu edasi!