No tervist!

Kes ütles, et sügisel läheb elu vaiksemaks ja argisemaks? Ise ütlesin. Aga eksisin täiega.

Viimane postitus sai tehtud 28.09 ja siis sai loodetud, et näen oktoobri esimesel nädalal kaalunumbrit, mis on väiksem kui 91. Seda otseloomulikult ei juhtunud. Kaalunumber oli esialgu veidi aega paigal, siis hakkas tõusma ja käis korra isegi 92,5 peal ära. Nüüdseks on ta jälle sealt sammhaaval allapoole tulnud ja püsinud viimased päevad 91,0 peal. Ei julge enam lubada, et järgmine nädal alistan ma selle senise 90,7 verstaposti, aga eks ma ikka loodan.

Kui vaadata seda, kui kaua ma olen seal 91 koma-midagi peal breikinud (sisuliselt alates juulist), siis tundub jõuluks 85 peale saada küll täiesti lootusetu ettevõtmine. Kui nüüd meenutada Fitlapiga alustamist, siis ütles süsteem mulle, et kaalun 31. oktoobril 75 kilo. Mis oli küll täiesti fantastiline liialdus :D Õnneks mind aeglaselt liikumine eriti ei morjenda, olen ma ikkagi juba praegu oma viimase 3(?) aasta madalaimas kaalus. Aga ma tahaks muidugi paremini.

Mis mind siis takistab? Ikka elu. Kõik sõbrannad, keda suve jooksul pole nähtud, on vaja üle vaadata ning teha väike pitsa ja punane itaallane. Kõik isuäravatavad lihahautised ja küpsetised tuleb ära süüa, sest on sügis ja sügisel lihtsalt süüakse selliseid asju. Lisaks käiakse sügiseti kõikvõimalikel restoraninädalatel ja kes siis seal kaloreid loeb. Ja kinos, seal käiakse ju ka sügisel. Ja mis on kino ilma popkornita?

Okei, viimased nädalad on läinud küll tublimas joones, aga oktoobri alguses oli küll pärast iga nädalavahetust üks viiepäevane "tulekahjude kustutamine", et saaks kaalurõnga nui neljaks kollaseks, et siis nädalavahetusel jälle kavasse äärmiselt loominguliselt suhtuda. Nüüd aga on kaks nädalat läinud juba päris kenasti ja loodetavasti on minus vaimukindlust lasta samas joones kuni detsembri keskpaigani. Siis lülitun ma ümber jõululainele ja mul on selleks tarbeks juba peotäis uusi retsepte, mida katsetada. Jõulud on mu absoluutselt kõige lemmikum aeg aastas ja ma nende ajal ei kavatse ennast liigselt piirata ning pigem püüan ennast premeerida tubli aasta eest.

Aga selleks, et aastaga võiks rahule jääda, tuleb teha novembris üks lõpuspurt. Olla kavas, teha minimaalselt kolm korda nädalas trenni,  mitte sõita rohkem kui kord nädalas taksoga (ma olen absoluutselt parandamatu taksosõltlane) ja säästa raha, et detsembris spaas see laiaks lüüa :)

Lisaks olen ma võtnud endale siia sügisesse ühe üsnagi suure stressiallika juurde - autokooli. Ma olen 28-aastane inimene ja mul ei ole juhilube. Pole kunagi olnud. Keskkoolis olin ma selline hipiraisk, et juhiload tundusid mõttetud. Ülikoolis käisin ma Tartus ja kes siis Tartus tudengina lube vajab? Pärast ülikooli oli töö nii kaootiline, et selleks ei jäänud aega. Ja nii ma siis läksin eelmisel oktoobril autokooli. Käisin seal tublilt kuni jõuludeni, tegin autokooli teooriaeksami ära ja siis kaotasin motivatsiooni. Läbi häda käisin veel kuni veebruarini sõidutundides, aga ega neist enam suurt kasu ei olnud. Siis jätsingi selle püha ürituse sisuliselt katki. Nüüd aga otsustasin õpetajat vahetada ja uuesti proovida. Seekord läheb paremini kui esimesel katsel ja ma isegi näen, et ma võiksin kunagi need load saada. Aasta alguses pooleli jättes oli jube raske leppida sellega, et ma ei ole selles lihtsalt loomulikult hea ja ma pean retsilt vaeva nägema. Ma ei ole eriti harjunud sellega, et ma ei ole milleski osav ja jube kiiresti tekkis käegalöömise tunne. Ei tea kas mind on kasvatanud Fitlap või niisama elu, aga praegu olen leppinud sellega, et mõne asja pärast peabki rohkem pingutama. Olgu see siis normaalkaal või sõiduoskus..