Hommik algas nagu iga teine tööpäeva hommik: kiire kohv, auto sooja, lapsed lasteaeda ja kooli ning ise uuesti koju hommikusööki valmistama. Tegin vahelduse mõttes juustusepikut ja ruttasin õue lund viskama. Paar päeva tagasi huvi pärast mõõtsin, et mul on maanteeni 200m ning ise viskan labidaga ära umbes poole maast. Täna sai seda sadant meetrit nühitud pea 3x. 

Kuna mul oli plaan käia suuremas poes(hinnad odavamad, kui meie kohalikus poes), siis enne lõunat hakkasin sõitma. Teeolud olid kehvad, tuisk ja pidev külgtuul ehmatasid mind paaril korral väga ära. 

Koju jõudes olin väsinud-tüdinud, näljane ja kuri. Lõunaks tegin kanawrappi ja vabavara lõigates tundsin, kuidas nuga riivas küünt. Midagi hullu ei olnud! Ainult pisike tükike lahti...

Peale lõunat uuesti õue, JÄLLE labidas kätte ning puusara esist lahti lükkama. Äkitselt jäi labida käepide pihku. Nojah! Kinnituskruvi oli lahti loksunud.

Uuesti tuppa jõudes vaatasin kella: 15.45! Ning sellest hetkest alates läks asi veel pöörasemaks! 

Hakkasin kiirustama pere õhtusöögi ettevalmistamisega kuna lähen väiksematele lastele 16.30ks lasteaeda järele. Pool tundi hiljem astusin kodu uksest välja ning omale üllatuseks nägin kullerit. Minu plaan, et ma toon kähku lapsed ära, läks totaalselt lörri kuna kuller jäi autoga lumme kinni ja oli mu sissesõiduteel risti. 

Auto välja kaevamine võttis aega tunnikese. Mõtlesin omaette, et nüüd kähku-kähku, lapsed väsinud ootamisest ning kindlasti näljased, aga mul neile kalasupp keetmata. 

Ja mis saab veel parem olla, kui 20m enne lasteaia parklat ise lumme kinni jääda? Mind valdas totaalne hämming, et mida veel? Mis jaoks see kõik?

Õnneks sain oma jõududega auto välja ning peas raius üks mõte: ruttu-ruttu, lapsed, koju, suppi keetma! Kõhud tühjad! 

Ja nii läks..hakin siis mina kiirustades sibulat ning korras! Lõikasin noaga parema käe keskmisesse näppu! Olgu siinkohal öeldud, et ma olen parema käeline..hoidsin noa käepidemest kehvalt kinni, käsi libises ning sirtsi lõikas noatera tagumine ots mulle sisse..

Ja nüüd õhtul heidan voodisse, mõtlen, et huvitav..ma ju ostsin endale täna uue mõõdulindi, kuhu ma selle panin? Ja käed valutavad kuna sain veel ennem voodisse minekut lund visatud.. Oh, isver! Õhtusöök ka söömata! Uuesti kööki, vaatan seda nuga..ei, ma ei taha! Haaran külmikust kanafilee ning mida ma näen? Mõõdulint! Külmkapis!