Avastasin täna, et oma viimase postituse kirjutasin ligi pool aastat tagasi. Kuhu see aeg läinud on? Oleks vale öelda, et Fitlapi peale, sest selle asemel olen kõike muud teinud-kokanud. 

September möödus kaootiliselt. Kuna ma olen a) vabakutseline iseenda tööandja, b) vabakutseline projektitöö tegija või c) mingit pidi palgatöötaja, mille kõrvalt saab ka muid asju teha, siis peamine aur läkski töö otsimisele. Mille ma ka leidsin. Paraku kinnitasin sellega, et tean end liigagi hästi ja ma ei suuda kontoris laua taga paigal istuda, arvutis omi asju ajada ja kuskilgi poole kuue paiku õhtul koju jõuda, et mitte midagi teha. Ja nii viis päeva nädalas, et siis need 2 päeva püüda sellest kõigest puhata ja uuel esmaspäeval värskena jätkata. See sõi mind päris tõsiselt. Sellele lisandusid väga spetsiifilised tervisemured. Suurem jant lõppes detsembris, kus läksin osalise tööajaga järgmisesse kohta ja võtsin aja rohkem maha. 

Tervisemured oli tegelikult üks suur mure, mis sai väga kurva lõpu, mistõttu olin terve novembri kuskil udus. Oktoobris olin täiesti ilusti toitunud, kui välja arvata šokolaadid ja kommid, mis tööl kogu aeg vabalt kättesaadavad olid. See-eest olid kõik toidukorrad kava järgi ja paigas. November seevastu möödus nii, et ma ei tahtnud süüa, aga sundisin end. Isu polnud. Ainuke kaaslane oli vein või mõni muu alkohoolne jook. Ikka läks klaasike-kaks. Nädalavahetustel rohkem. Ma ei ütle, et see lahendaks midagi, aga tol hetkel ei osanud ma seda hiiglaslikku masendust ja kurbust mitte kuskile mujale suunata ega millegagi leevendada. Kuigi ega seegi palju leevendanud. Sestap polnud mõtet ühtki kalorit lugeda ega kaalule astuda. 

Detsembriks suutsin end lõpuks rohkem kokku võtta. Toitumine oli endiselt küsimärgi all, sest isu polnud, aga sundisin end korralikult sööma. Teatavasti on hea uni ja hea toit kaks peamist asja, mis võivad august välja aidata. Unega oli nii ja naa. Hakkasin ööde läbi üleval olema, kirjutama, mõttetuid sarju ja filme vaatama. Teisisõnu oma elu raiskama. Samal ajal otsisin paaniliselt midagi, mida veel teha, sest selle kõige kõrval vähenes raha silmnähtavalt. Jõuludki olid kuskil udu sees ja aastavahetusest mäletan gin tonicuid, seltskonda ja tohutus koguses naeru.

Jaanuariks suutsin end rohkem kokku korjata. Mõtlesin, et uus aasta, uus kümme, nüüd peab uutmoodi hingama. Sain paar tööotsa. Üks neist on pikem projekt, mis loodetavasti läheb peagi veel suurema hooga käima. Hakkasin jälle loodust märkama ja sellest rõõmu tundma. Hakkasin paremini toituma ja astusin üle pika aja kaalule. Sellest kõigest hoolimata polnudki ma midagi juurde võtnud, ainult ühe kilo. Ja jälle on mul kapis ühed püksid, mis võiksid mulle mugavamalt jalga mahtuda, aga selleks pean kindlasti end madalamasse kümnendisse mugima, mis polegi kuigi kaugel. Igatahes hakkas kuskilt pilve tagant päike paistma. Ja kuigi mul on neid hingematvalt masendavaid hetki, kui möödunud sügisele mõtlen, siis tean, et ma pean oma asja ajama ja tegelikult on maailm ilus koht ning kõik juhtub põhjusega.

(Aga kui kellelgi peaks olema mingit kirjatööd, toimetamist vms suhtlusega seotut pakkuda, siis võtke julgelt ühendust. Tean, et see siin pole miski tööportaal, aga mine sa tea, kellel, millal, mida vaja võib minna :) ) 

Nüüd olen rajal tagasi. Söön hommikuti putru ja väljas ei söö. Käin jalutamas ja nii, et oleks ikka julgelt üle 8 kilomeetri. Joon vett, vett ja vett. Puhastun kõigest, mis oli ja olen selle ootuses, mis edasi tuleb. Ka selle, et Fitlap viiks mu veel paremasse vormi, sest üllatavalt meeldiv on diivanil pikutades oma puusakonte näha ja tunda. Teen siin ja praegu lubaduse, et selle kõige juures hakkan uuesti blogima, sest see hoiab reel. Ilusat roosahõngulist sõbrakuud!