Peaksin ju aprillikuu kokkuvõttega tegelema, aga tahan kirjutada hoopis Fitlapi nädalavahetusest Narva-Jõesuus. Tegelikult oleks see ju järgmise kokkuvõtte teema, aga mõtlesin, et panen selle pigem kohe kirja, kuni emotsioonid ja mälestused veel värsked on.
Karta on, et ühe korraga ei saagi kõik kirja,sest pidev ajapuudus tiksub kuklas🙄, aga paari korraga peaksin ikka hakkama saama.
Kui ma väljakutsest osa võtma hakkasin, siis ei teinud ma seda absoluutselt mingi võidu pärast. Mulle lihtsalt meeldivad need väljakutsed, teevad argipäeva põnevamaks. Mäletan veel, et vaatasin ka need kingitused üle, aga mitte üks asi peale fotosessiooni ei tundunud ahvatlev. Kõige vähem veel peavõit. Spa mulle iseenesest meeldib ju väga, aga ühisüritused ABSOLUUTSELT MITTE. Selleks hetkeks, kui ma sain teate, et mulle kuulub väljakutse peavõit, olin juba võiduvõimaluse täiesti unustanud. Ma ei rõõmustanud selle üle, ausalt. Pigem olin kimbatuses, et mis sellega nüüd siis peale hakata, kas kirjutada vastu, et tehtagu uus loosimine või pakkuda oma postitustes mõnele lugejale. Härra pööritas silmi, et tema minuga küll sellisele üritusele ei tule, üksi ei läheks ma iialgi, sest tegelikult olen ise ju ka selline suhteliselt introvertne tüüp, nii et mõte sellisest sõidust tekitas kui mitte just päris paanikat, siis kergelt ebameeldivat hirmutunnet küll. Olin täiesti kindel, et minust jääb see võit puutumata😏. Aga kui ma sellest tütrele rääkisin, siis ajas ta silmad pärani, et mis mõttes annad ära peavõidu??? Sõidame kahekesi ja veedame ema ja tütre kvaliteetaja, mida üldiselt väga harva õnnestub organiseerida, sest ikka on mehed ja lapsed, kellel on kindlasti midagi tähtsamat kui meie omavaheline suhtlus.
Valisin meelega maikuu, mitte augusti, sest kindlasti on mais vähem rahvast. Aga mida lähemale sõidule, seda tihedamalt olid peas mõtted, et ma ju ei taha sõita ja et pole ju aega aiahooaja hoogustudes puhata ja et kuidas ma niimoodi ilma Härrata🙄…
Ja siis oligi see päev käes. Võtsin tütre peale ja sõit läks lahti. Ta küll pool teed oli veel kodukontoris või ehk täpsemalt, autokontoris😀, ja tegi tööd, aga teine pool teed läks juba lobisemise tähe all😉. Kui kohale jõudsime, nägime, et hoone ise näeb välja kuidagi „väsinud“ ja sees on tunda/näha nõukaaegse sanatooriumi hõngu. Väike kahetsuseussike raisatud aja pärast hakkas hinges kasvama. Kui tuppa astusime ja neid paksusid kardinaid nägin, tuli kohe meelde FraMare spa tolmupilv, kui kardinaid puudutasin. AGA! Siin oli kõik puhas ja mingit niiskuse- ega tolmulõhna ei olnud.
Mitte üks raas ei tahaks juttu pooleli jätta, aga midagi pole parata, lähipäevil jätkan...
Päikest ja olge hoitud!
