Tere, armas Fitlapi pere!

Tervitan nii vanu, mõned nimed on tuttavad paari aasta tagant, kui ka uusi. Imetlen ja imestan nende üle, kes päriselt ongi siin oma eesmärgi saavutanud ja seda ka säilitanud. 

Ennast ma kahjuks õnnestujate ritta seni seada ei saa. Paari aasta tagune algus oli paljulubav ja kuuga sain päris mitu kilo kaotatud ja kõik toimiski nii nagu lubatud. Mis aga siis juhtus, vot ega teagi, otsest põhjust polnud, aga järjest see kõik logisema läks ja loobumine tuli. Eks ka kilodki kogunesid tagasi. 

Kevadel võtsin uuesti programmi ette, aga paari nädalaga jäi soiku. Ja nüüd, kui olen enda jaoks jälle igasuguse kriitilise piiri ületanud, olen tagasi.

Mis on kriitiline piir?

Loomulikult, olenemata vanusest tahab pea iga naine hea välja näha. Selle väljanägemisega on muidugi nii ja naa, et kelle jaoks kena ja kelle jaoks mitte ja mis hetkest endale enam kohe kuidagi välimus ei meeldi. Mulle see, et kui ma juba mõnda aega ei saa peaaegu midagi selga panna peale kotjate kleitide ja pikkade pükste. Nii ma oskan muidugi ka välja näha suht šeff, aga paks jääb paksuks. 

Olulisem aga on hoopis tervis. Kui ikka peale istumist end vaevaliselt püsti ajad, kõik kohad on valusad; kui vähegi pikema kõndimise peale põlved ja puusad valutavad; kui jooksusammu asemel on kotakas kohmardmine, sest kaal ei lase muud teha jne jne, siis arvab ilmselt lapski, et kõik piirid on ületatud.

Aga vaatamata sellele ei ole ma seni suutnud ohjeldada oma isu nii palju, et üleliigne (min 15, max 30) maha saada. Miks see liigne üldse tuli? Oi, nende põhjuste üle on vaagitud ja teada ka spetsialistide abiga. Algpõhjus on väljaravimata deperssioon, toona lihtsalt sellest eriti ei räägitud ja abi otsida ei taibanud. Hiljem siis sellest tekkinud toitumishäire. 

Ülekaalu üle käib vaidlus, kas see on haigus või mitte, kas siin peaks meditsiin abikäe osutama või peab inimene ise hakkama saama. Seni põhilislet ikka ise, kui just olukord nii hull pole, et näiteks maovähendust vaja ette võtta. 

Ei tea, et kuidas on teistega, aga enda kohta võin küll öelda, et motivatsioon on ju maha võtta, teadmised, et kuidas on ka, proovitud on mitmet moodi, aga vaatamata kõigele ei ole õnnestunud. Ja sellest johtuvalt ei tahaks küll nõus olla, et enamus ülekaalulisi on lihtsalt laisad ja hoolimatud. Siin peab midagi muud olema! Ja on ka.

Kuni aga meditsiinis ülekaalu probleemile teatud osas jaanalinnu moodi pea liiva alla pannakse ja suuresti inimeste endi lahendada jäetakse, siis ega muud üle jäägi, kui otsid õlekõrsi siit ja sealt. Praegu siis Fitlap, jälle.

 

Hmm, kohati sai vist nutune see postitus, aga vaatame ikka positiivset poolt, et kuna paljud saavad siin hakkama ja ma ise ka tagasi, siis lootus ju on! :-)

M.