Esimene kord pidasin vastu 2016 veebruaris neli nädalat, siis jooksis juhe pideva kokkamise ja trenni kohustusega kokku ja andsin alla.

Teist korda alustasin 18 juuli ja otsustasin, et seda esimest patukorda ei tule ja kuni selle nädalani pidasin edukalt vastu. Jõulud ja aastavahetuse toitusin oma karbikestega ja olin ülimalt rahul endaga. Ka kõik teised ümberringi nii kodus kui tööl mõistsid ja elasid mulle kaasa, keegi ei ahvatlenud mind midagi maitsma ega sööma lubamatut. Pigem sooviti edu, sest tulemused olid ju super -20kg.

Selle aja jooksul olid mõned korrad olnud seda "tahan midagi head" tunnet, aga olin vastu pidanud. Selle tundega on nii ju, et ise ka ei tea mida tahad. Sööd ühte ja proovid teist, aga ikka ei ole see "õige". Lõpuks õgid magusat ja siis soolast peale, aga see tunne ei kao ikkagi kuhugi ja ikka jätkad ja jätkad kuni raske olla, aga 15 minuti pärast tahad jälle seda "head".

Kuigi FitLapis on lubatud nädalas patutoidukord, siis teades ennast olin siiani seda vältinud. Nimelt minu esimesele korrale hakkab keegi teine minu aju haldama ja asi ei piirdu ainult ühe ja ainsama korraga. Ja siis see juhtuski sellel nädalal. Ma ei tea mis mul sisse läks, aga teisipäeval tegin patuka ja peale seda läks asi lappama. Kolmapäev-neljapäev olid punased ja ei mäletagi mida ja kui palju sisse lükkasin. Reedel tuli hetkeks mõistus koju, aga päris roheline ei ole, sest oli vaja külmarohtu võtta. Eile ärgates oli esimene mõte kuidas sõidan poodi saiakeste-koogigeste järele. Mõeldud-tehtud. Koju jõudes oli mul autos söödud 2 šokolaadi ja 2 banaani sõõrikut. Aga seda rahulolu tunnet ei olnud ikka tekkinud. Ma muidugi olin veel lisaks varunud 2 šokolaadi ekleeri, proovisin kodus ampsu, ei olnud head ja lendasid koos karbiga prügikasti. Olin endaga rahul, sest suutsin loobuda. Järgmist lauset nõrganärvilistele lugeda ei soovita. Peale lõunat leidsid need ekleerid prügikastist tee mu kõhtu ikkagi ( see ei ole esimene kord kui seda oma elus teen). Minu suhe toiduga on haiguslik.

Loomulikult ei toitunud ma terve päeva ainult saiakestest. See nimekiri mida sisse ajasin on lõputu, enne läheb jumala päike looja kui ma selle ülesse jõuan kirjutada. Täna olen suutnud hallata oma aju ise. Hommiku ja lõuna olen kavas olnud. Hirmuga mõtlen õhtu peale. Mul õnneks ei ole küll enam midagi lubamatut kodus, aga saab ju ka kavas lubatut rohkem kui vaja sisse ahmida. Loomulikult näitab ka kaal koheselt kasvutendentsi. Ma tean, et see veel ei ole nö rasvana mulle kinnitanud, aga nukraks teeb ikkagi.

Kas ma tõesti olengi nii jõuetu ja ei suuda unustada seda nädalt, kohe nüüd ja praegu, ja edasi minna oma võiduka lõpuni. Siiani kaalulangetamiste kogemus näitab, et ei ole suutnud. Seepärast tulingi siia "pihtima" ehk seekord siiski on teisiti. Ehk see blogimine aitab mul mõistuse koju tuua ja koju ka jätta.

Päikest :)