Olen muutunud veits laisaks. Nagu ikka tavalised inimesed. Et kui nagu juba hakkab tekkima tolerants, vaimustus vaibub, hakkabki tekkima rutiin ja tavaelu. Kaal seisab. Hea, et seisab. Midagi uut katsetada pole olnud mahti ja isegi et soovi. Teen neidsamu lemmikretsepte. Olen ka tihtilugu erinevatel üritustel. Nagu näiteks sel nädalal linnade ja valdade päevadel Viru hotellis. Aga sellised üritused on lihtsalt õnnistus. Ei pea kaasas kandma kliidega paneeritud coopi kanafileed - korralikus köögis on alati pakkumisel meeletult tervislikud toidud. Nagu hautatud köögivili, kana, kala, värske salat. Jälgida tuleb ainult koguseid. Teisel päeval olid ka imelised kollased pannkoogid. No võtad üks-kaks, võiks võtta sada, aga näed - ei võtnud! Varem oleks raudselt võtnud. Mul ei ole probleeme söögiga, mul on pigem probleeme joogiga. Üks pidu teise otsa - no pole selgroogu, et oleks mingi kaine autojuht või nii. Ehk peaks proovima, vaataks, mis juhtub. Amiigos sai neid shotte võetud ikka hulgi...

Hästi tore tagasiside sel nädalal oli see, et mitte ainult keskealised tüdrukud ei loe mu blogi, vaid ka keskealised poisid. Ja saavad inspiratsiooni. Ja mõni isegi tuleb trenni:). Welcom!

Nonii, täna õhtul gaalal siis käidud. Tean, et oodatakse mustakleidipiltepikisilmi. Siin need siis nüüd on. Sellised telefoni omad. Homme tulevad profifotograafi omad. Aga sitast saia ei tee ja on nagu on. 

See polnud ehk nii gaala, et seda kleiti väärinuks, aga ma olen kannatlik ja minu kleit ka ning me ehk jõuame presidendi vastuvõtu ära oodata, igaljuhul ükski moekunstnik ei saa minu sajakroonise vastu.