Kuna ise on marupaha ennast mõõta, siis täna juhtus olema korraga samal ajal samas ruumis kolm olulist komponenti - mina ise, minu mees ja mõõdulint ning mees mõõtis mu ära.

2. aprillil sai täis aeg, milleni olin omale eesmärgi püstitanud. Kahjuks kaalu osas jäin ma veidi alla, peaaegu 1,5 kilo. Sama number on 20. aprilliks nüüd uuesti üleval ja see on väga hea, sest 21. aprillil on maakonna meistrivõistlused üksikmängus ning see ongi kõige olulisem päev sel aastal. 

Lihtne arvutus aga näitab, et 11 nädala jooksul on kadunud ümbermõõdus 13 sentimeetrit. Kui 16. jaanuaril olin ma tugevalt riskigrupis, sest südametervisele on hea näit alates 88 sentimeetrist vöökohas (meestel 102) , siis minul oli see ikka oluliselt suurem.

Kuigi eesti naise reis peab olema tugev nagu tammepakk, olen ma ka siin kaotanud  8 senti, alles on tugev  lihas ja ei mingit tselluliiti. Tselluliidiga ei ole ma kunagi saanud eriti uhkeldada, aga juba hakkas nagu natukene looma. Ja see on väga hirmutav. 

Õlavars - miinus 3,5 senti. Ma siin ise mõõtsin vahepeal palju rohkem kadu, aga ise ikka ei saa mõõta, mõõdulint vajub ära ja siis ei tule tulemus õige. Muskel on täiesti alles ja ilus. Jõudu nagu loomal.

Mis on veel huvitav näit, on puusa ümbermõõt. Seda on suht lihtne mõõta, sest eksimise ruumi väga ei ole. Kas puus on vähenenud 6 senti võrra. Rinna ümbermõõtu ma ei võta üldse arvesse, sest see sõltub  sellest, mida sa parajasti kannad. Mõõdu paneb paika pesu, mis kas on suur või paras või väike, aga siin ei ole toimunud mingeid muutusi. 

Praegu olen spordilaagris. Kolmepäevane sulgpallilaager täiskasvanutele, 7 treeningut mahub sellesse kolme päeva ja see kõik on ülilahe. Ma olen suurepärases vormis (kui hemoglobiin on 156, siis oledki igiliikur). Toidu koha pealt võib öelda, et olen tavatoidul, lihtsalt kogused on normaalsed ja hästi palju võimalikult värsket kraami laod omale ette.  Laagris on päevane kulu rohkem kui 3000 kilokalorit. Siis peab ikkagi sööma, muidu ei jaksa. Bilanss on nagunii negatiivne.

Mis nalja siis tänase tõsise jutu peale teha. Ajaa, naljapäev oli ju 1. aprillil. Kusjuures absoluutselt kõikidel tuttavatel läks see meelest ära. inimesed on nii tõsised ja tööhoos kogu aeg, et isegi nalja ei mäletata teha enam. Mul sähvatas ikkagi ja tegin paar räiget nalja. Üks oli selline, et saatsin oma töökaaslastele (kogu võrgustikule) meili, et alates 15. aprillist asun tööle Raul Musta juurde abitreenerina ja tänasin meeldiva koostöö eest.  Tegelikult ma olengi meie treenerite abitreener - kui neid ei ole, siis mina asendan. 

Täna saab mu vanim laps 28 aastaseks. Ta sündis samamoodi laupäeval, nii et täna on nagu päris kohe. Kolm ööpäeva sai teda sünnitatud, siis kui laps oli käes, panin padinal telefoniautomaati  (praegune PERH, vanasti Kiirabihaigla) esimesele korrusele vuttvutt mehele helistama. Mul on lapse haiglast väljatoomine ka kõik video peal sellest ajast ja puha. See kõik oli alles nagu eile. Aeg läheb imekiiresti. Täna on vanaema aga spordilaagris ning lapselapsed ei saa kuidagi kohe vanamooriga arvestada. Vabandan veel kord. Ja kui ükskord vanamooril puus ja põlv on läbi, siis on lapselapsed suured ning siis võib hakata ju tegelikult vanavanaema kohuseid täitma. Vot see oli hea mõte praegu. Nii ma teengi.