Pealkiri on muidugi musta masendut täis ja seda ta peabki olema, sest ise olen sama must kui mu masendus. Kuu algus ja kespaik olid ikka väga megad. Juba oli kaalu all 20 kilo. No ja siis saabus see tore kuu lõpp, no see periood on igal naisel korra külas käimas. Kui enne on olnud kõik ok, magusaisusid polnud, kui olid siis olid need sellised minid ja nendega sain ma võideldud kergekäeliselt. Kuid seekord oli mingi mega supper hüpper giga aeg. Selline magusaisu oli kallal ja ma ei suutnud muud, kui alla vanduda sellele, Tegin küll külmutaud banaanidest jäätist, aga see seda isu ei peletanud, mis mu enda haardesse oli saanud. Leidsin Tõmmu kommid- issand kui head need olid. No võtsin ühe. Tegin ennelõunat omale ühe musta kohvi ja käsi haaras taas ühe kommi järele ja siis veel ühe järele. Proovisin võidelda ja kolisin oma kohvijoomise õue. Et lebon seal. No tore-tore. Siis hakkasid lapsed sahmerdama, et nemad tahavad jäätist saada. No said oma jäätised kätte. Ja ma siis vahin neid kui marutõbine koer- ila sunurgast jooksmas. Issand küll, tuli mulle ka jäätise isu kallale. Olin kange kolisin taas tuppa- seal ei ole minu nina all kõndivaid jäätist limpsivaid poisse. Keerasin omale hoopis lõunasöögiks suvikõrvitsa lõõtsa kokku.

Kogu see kamarajura selle nädala jooksul. Pluss lisaks sünnipäev. Tõid nagu naksti juure kilo, või natsa rohkem. Ja nüüd ma istun ja kirjutan ja olen nii kuri, et miks see loodus niimoodi mängib. Ma olin ju nii tubli. Kõik märkavad, kõik kiidavad ja siis tulevan need krd punased külalised ja asi jokk.

Aga noh homme on esmaspäev ja koos sellega algab uus nädal ja siis on nii, et ma tõsiselt ei vaata ei jäätist ega kommi. Toitun 110% kava kohaselt ja saan selle kilo või natsa rohkem alla. Ma lihtsalt pean seda saama. Ma olen ju tugev inimene, mitte mõni mõmm.

Kõik.

Sain südamelt ära ja nüüd on kergem olla.