Teate seda ütlust, et ütle, kes on su sõbrad ja ma ülten, kes oled sina? Kõik teavad. Seni ma olen mõelnud oma sõpradest, sõbrannadest, lähedastest ikka nii, et nad on kõik väga toredad inimesed. No mõnel neist on küll omapäraseid kiikse, aga kellel neid poleks? Igatahes ei ole mu sõprade seas padujoodikuid, homofoobe, narkomaane ja muid kolle, aga hetkel olen ma oma elus seal punktis, et ma päriselt ka ei tea, kas ma tahan neid inimesi, keda seni sõpradeks olen pidanud, enda ümber.. Ma ei tea, mis on juhtunud, aga varem oli nii, et ükskõik, mis ma tegin või pähe olin võtnud, elati mulle kaasa. Kõikide asjade juures ei olnud 100% toetust, aga keegi kividega ei loopinud, avaldas vaid arvamust ja lasi mul edasi tegutseda (ja ehk ka kukkuda). Nüüd ka keegi kividega ei loobi, aga tunnen, et kaikaid kodaratesse loobitakse lausa igal sammul. Peasüüdlane on seesama (kuri?-kahtlen)kuulus Fitlap. Tegin sellega algust 20.09 koos oma abikaasaga, keda mõnes eelmises postituses olen A-na märkinud. Mingil hetkel sai talle küllalt. Tal kaal langes küll õige pisut, aga ta nägi, et minu elu sisuks on saanud toit. Et 99% ajast ma mõtlen toidule ja sellega seonduvale, et mida teha süüa, kust osta toiduaineid, kas olemasolevatest grammidest jagub ainult mulle või ka talle, aga mida lapsed söövad jne jne. Ja siis ta ilmselt vaatas ja sai aru, et mul oleks oluliselt lihtsam kui elaksin Fitlapi rütmis üksinda. Ei, ta ei pakkinud ennast ja lapsi kokku ega kolinud välja, ta lihtsalt loobus. Fitlapist siis. Tuleb tunnistada, et alguses oli see mulle meeltmööda ja ma ei palunud tal jätkata. Siililegi selge, et on lihtsam teha ühele süüa grammilise täpsusega kui 2-le grammide järgi (tooraine kaal, toidu ettevalmistamine ja tegemine, valmiskoguse kaalumine ja siis jagamine ja jälle kaalumine) ja ülejäänud perele (pidevalt on laua ääres 3 last). Võib-olla selles samas punktis, et ma ei keelitanud A-d jätkama, tegingi vea. Sest tema loobumisega tekkis ka kodus olukord, kus mind justkui ei toetata. Näiteks eile kui pidin mitte millestki kirjutama, et kasutusaega teenida, imestas kümnene laps endal silmad punni, et oiii, kas see Fitlap maksab!? Ja mees.. no ta ei tassi järjekindlalt koju erinevaid toiduaineid, mida ma ei saa süüa, seda enam, et toidu varumine on enamasti minu õlul (nädalavahetusel ta tuleb kotte tassima :D), AGA ta nagu ei hooli.. või ei mõista. Täna hommikul näiteks istusime koos hommikusöögi lauda. Mul menüüks omlett ja õunad. Temal tavapärane kiire hommik võileibade seltsis. Söötsin süles Nööpi ja ampsasin samal ajal enda toitu, et sellega ühele poole saada enne kui kahepoolene vaja äratada lasteaeda viimiseks. Ja siis A küsib nagu kolmel või neljal korral: kas ma tahan ka? Kas ma soovin? Samal ajal viitab kõigele sellele, mida ta ise sööb.. Saan aru, ta ei soovi halba, vastupidi, ta on viisakas ja lahke, küsib enne kui hakkab asju külmkappi tagasi laduma, aga MIKS ta seda teeb!? Ta ju teab, et ma ei saa lubada lisaks enda valmistehtud toidule veel ühte rasvast singiviilu või heeringatükki. Ja siis need sõbrad või „sõbrad“ Pea iga päev keegi ohib, et kuidas sa suudad, kas elus midagi muud polegi, kas riided on juba suureks jäänud jne. No ausõna, ma enda arust ei jahvata nendega suheldes toidust, pigem üritan seda vältida, aga ikkagi! Mulle käib see juba närvidele. Just see jutt „mina ei suudaks gramme taga ajada“, „kui te meile külla tulete, siis mis ma sulle süüa teen“ jne. Mõned aastad tagasi  kui ühel teisel viisil kaalu langetasin (ikka toitumiskava), siis oli  mul 2 last vähem ja aega rohkem ning paralleelselt toidujälgimisega liitusin ühe FB challengega „100 hommiku jooks“ või mis ta oligi. See, mis siis mu kehaga toimus, oli ikka rabav.. Ma ei tahaks rääkida numbritest, aga kui ma uue aasta alguses kandsin riideid XL ja suuremaidki ning sügise saabudes läks vaevata selga M suurus, siis see oli midagi erakordset. Ja muidugi, vot seda sõbrad märkasid ja elasid kaasa, komplimente tuli uksest ja aknast ja ma olin sõiduvees. Aga praegu kui kaal ei lange kiirelt ja suurte numbrite kaupa ning füüsilist teha ei jõua, siis kõik hädaldavad. Ja kuna ma kuulen seda pea iga päev, siis see on tirinud mu motivatsiooni alla. Päris 100% patuvabalt ei möödu ükski päev viimased paar nädalat. Kui käsi haarab cappuccino kõrvale ka tüki šokolaadi järgi, siis kuulen peas heli „Mõni nauding elus võib ikka olla“. Varem tuli selle heli asemel mulle pilt mõne aasta tagusest minast ja sellest kehast ja ma suutsin loobuda. Praegu olen punktis, kus tahaks kõigele käega lüüa.. Tegelikult pole ju elul midagi viga, riided lähevad selga (no 3 aasta jooksul 2 rasedust ja selle aegseid riideid on alles ja nendesse mahuks ka 20 kg raskemana veel :D), mees on olemas, temale ma meeldin sellisena nagu ma olen. Tühja kah, et 20 aasta pärast ei viitsi end võib-olla diivani pealt püstigi ajada ja selg valu tegema hakkab.. Terve mõistusega saan aru, et pean kasvõi hambad ristis jätkama, et tõestada nendele õelatele sõpradele, et ma saan hakkama ja saan ühel kenal päeval jälle M-riided selga, aga hetkel on küll nii, et „Tõstan käed ja annan alla“ või Termika laulust fraas „Kogu elu on sassis, rong ei taha püsida rööbastel..“
Muuseas, ma lähen täna oma sõbrannaga (ta muide ei ole see, kellest ma kogu eelneva jutu kirjutasin) Iffi kontserdile. Näis, kas ta (sõbranna, mitte Iff siis) märkab, et tegelikult hakkab mulle taas talje tekkima :P